Kui leiad elus oma kutsumuse, siis oled ühest küljest õnnega koos, aga kui see unistus on väga suur, nõuab selle täitmine ühel hetke kogu sinu aja. Täpselt nii on läinud Kenneth Karjase elu, kes on pagarikoja Karjase Sai asutaja ja hing.
Pagarikoja pidajaks saamine ei olnud Kennethi lapsepõlveunistus. Ülikoolis õppis ta füsioteraapiat, aga ei leidnud sellel alal endale sobivat väljundit. Ühel hetkel hakkas ta hoopis kodus rohkem süüa valmistama ning tasapisi jõudis kohale arusaam, et kokandus ongi tema üks ja ainus kirg. Noormees töötas erinevates restoranides Eestis ja välismaal alustades klienditeenindaja ametipostist ja lõpetades kokana, aga ka see polnud ikka veel see. „Tundsin, et tahaks midagi lihtsamat ja mõnusamat, rohkem oma kätega tegemist ning hakkasin kodus juuretisest saia küpsetama,“ räägib Kenneth.
Garaažist pagarikotta
Katsetused võtsid aastaid, aga lõpuks hakkas tulemus sellist ilmet võtma nagu algaja pagar soovis, ka sõbrad kiitsid ning asi päädis oma ettevõtte asutamisega. Kõigepealt hakkas Kenneth omaküpsetatud saia pakkuma restoranidele. „Tellimusi oli, aga töötasin suletud garaažis, pidevalt üksinda, inimesi üldse ei näinud, tagasisidet ei saanud. See väga ei motiveerinud ning hakkasin avatumat pinda otsima,“ räägib ta.
Pikad otsingud viisid lõpuks selleni, et 2020. aasta maikuus avas Koplis Põhjala tehase hoones uksed pagarikoda Karjase Sai. Lisaks Kennethile oli pagarikoja tegemistega tol ajal seotud veel kolm inimest. „Algus oli hull. Esimesed kolm kuud olid mega rasked, sest sa töötad iga päev kahe täiskoha vääriliselt, aga ära ei ela. Kohati tundus, et pole mingit mõtet edasi teha. Vaimselt oli väga keeruline, sest oli tunne, et kukkusin läbi,“ meenutab Kenneth.
Inimesed küll kiitsid tema pagaritooteid, aga kiitusega üüri ei maksa. Õnneks oli mees visa. „Kui sa teed midagi piisavalt hästi ja ausalt, siis ühel hetkel tuleb edu. Määrav faktor oli see, et käisime laatadel ja tegime pop-up kohviku. Inimesed tulid kohale, väikesest menust kasvas suurem ja nii see läks. Mida rohkem nägime rahulolevaid kliente, kellega saime vahetult suhelda ja kellele meeldis meie toodete kvaliteet, seda rohkem saime aru, et me ei saa alla anda.“
Pagarikojast pizzarestoranini
Nüüd töötab Karjase Saias 20 inimest ning Kenneth veab kogu ettevõtmist koos elukaaslasega. Hommikuti on Karjase Sai pagarikoda ja õhtuti pizzarestoran. Pagariäris pakutakse juuretisega saia, leiba, laias valikus väikesaiu, mille hulka kuuluvad erinevaid croissantilised ning muud magusad ja soolased küpsetised.
„Meil on spetsiifiline stiil, mida on väga raske sõnadesse panna. Igaüks peab ise läbi astuma ja saiu proovima, et oma arvamus kujundada,“ ütleb Kenneth.
Kui pagaritööd õppis ta peamiselt omal käel katsetades, erinevaid materjale lugedes ja uurides, siis pizza valmistamise saladusi käis ta avastamas piiri taga Kopenhaagenis. Pizza tainas valmib samuti juuretisest, ilma pärmita ning selle valmistamiseks kasutatakse Itaaliast kohale toodud mahejahu. Ka spetsiaalne puuküttega ahi telliti otse selle sünnimaalt Itaaliast. „Pizza tegemine on peen kunst,“ sõnab Kenneth.
Läbipõlemisest liikumiseni
Igaüks, kes on oma ettevõtet käima lükanud ja pidanud seal ise ilma puhkepäevadeta üheksat ametit nagu Hunt Kriimsilm teab, et läbipõlemine pole mingi ime. Ka Kenneth on seda kogenud, kuid on õppust võtnud ja proovib sellist olukorda edaspidi vältida.
„Olen mitu korda läbipõlenud ning nüüd tahaks olla targem. Võtan endale jõuga vaba aega, sest kui ma seda ei teeks, siis mul vaba aega ei oleks. Mulle väga meeldib jooksmas käia ning see tunnike vabas õhus iseendale on väga vajalik. Kui sportimiseks aega ei planeeri, siis selle jaoks sobivat hetke ei tulegi, sest pidevalt on midagi veel teha ja alati leiad vabandusi, miks mitte minna. Aga kui planeerid, et käid viis korda nädalas jooksmas, siis kolmel korral ehk jõuad ka. See annab nii palju tagasi,“ arvab ta.
Tallinnast maailma
Kuigi oma ettevõtte rajamine pole kõige kergem ülesanne, ei tahaks Kenneth valida teistsugust teed. „Mulle ei meeldi, kui keegi ütleb, kuidas peab. Olen hästi isepäine, tahan ise otsustada ja oma asja ajada,“ ütleb ta.
Lisaks on ta alati soovinud lennata kõrgelt ning ka Karjase Saia puhul ei ole mõttes vähemat. „Meil on väga kõrge motivatsioon teha maailma toredaim pagarikoda ja õhturestoran. See on meie ambitsioon. Kas see ka välja tuleb, on juba klientide otsustada. Meie käivitav jõud on olla nii head kui suudame. Tahame teha oma tooteid kogu aeg paremaks, maitsvamaks, ilusamaks ning jõuda selleni, et kui keegi küsib, kuhu Tallinnas sööma minna, siis soovitatakse meid. See võib tunduda ulme, aga unistama peabki suurelt,“ arvab ta.
Kenneth tunnistab, et kogu nende meeskond rõõmustab, kui nende juurde tullakse. Olgu siis kohvi jooma, saiakesi sööma, pizzat nautima või veinibaaris lihtsalt olema. „Tahame luua keskkonna, kus kõigil on hea olla. Me ei taha olla ajutine trendikoht, vaid soovime jääda tegutsema pikaks ajaks. See nõuab mega palju tööd, et taset hoida, aga oleme nõus panustama. Õnneks on meie tiimis inimesed, kes on väga motiveeritud, aitavad meil kasvada ja hoiavad oma energiaga kõike üleval,“ kiidab ta kaasteelisi.
Tekst: Merilin Piirsalu
Uuenenud Sportland Rakvere rõõmustab nii kliente kui ka töötajaid