Kaotusega on silmitsi seisnud kõik, kes spordiga tegelevad. Kaotamist ja sellega kaasnevaid emotsioone aitab mõtestada spordipsühholoog ja Tallinna Ülikooli lektor Snežana Stoljarova.
Miks spordis kaotatakse?
Spordis kaotatakse, kuna teistmoodi ei saagi. Võitjaid saab olla vaid üks ja kõik teised on kaotanud. See on loomulik. Just seetõttu on spordis oluline eristada kahte asja: sooritus ja tulemus. Sooritus on rohkem sportlase kontrolli all kui lõpptulemus ja kuigi sooritus on seotud lõpptulemusega, ei ole need samad asjad. Näiteks kui jooksja saavutab joostes enda parima aja, on tegemist sooritusega, millega ta saab kindlasti rahul olla. Ent isegi enda parima ajaga võib ta jääda kaotajaks, kuna vastane oli parem. Lõpptulemus ei pruugi ootustele vastata, sest seda võivad mõjutada muud tegurid. Lihtne näide – murdmaasuusatamise võistlusel läheb suusakepp katki ja lisaaeg saab võidu puhul otsustavaks. Selliseid olukordi me elus ette näha ei saa.
Spordialasid on erinevaid. Kuidas tulla toime, kui kaotab kogu võistkond?
Võistkonnas tegutsemine annab rohkem tuge ja motivatsiooni, aga sellevõrra on suurem ka vastutus ja pinge. Stress suurenebki siis, kui tiimi üleüldine õhkkond soosib vigade eest karistamist. Selle vastandiks võiks olla meie-tunnetus. See tähendab ühist vastutust: me vastutame õnnestumiste ja ebaõnnestumiste eest koos ja igaüks meist mõistab, et kõik võivad vigu teha. Tugeva võistkonna jõud peitubki oskuses üksteist toetada ja kui tarvis, kompenseerida teineteise vigu. Sellist käitumist toetavad ka ühiselt paika pandud väärtused. Tuleb jõuda selgusele, mis ajendab võistkonnaliikmeid tegutsema ja mis on võistkonna kui terviku jaoks päriselt oluline.
Mida teha, kui kaotusvalu jääb pikaks ajaks rusuma ja segab edasi tegutsemist?
Kaotused tulevad ikka ette ja kui teed midagi südamega, siis on paratamatu, et süda aeg-ajalt valutab. See on märk hoolimisest. Tuleb aga mõista, et meile ebamugav emotsioon ei ole halb. Ebamugavad tunded, näiteks kurbus ja pettumus, annavad meile lihtsalt infot selle kohta, et me ei saavutanud soovitut või jäime millestki olulisest ilma. See teadmine aitab neid emotsioone rahulikumalt ja teadlikumalt vastu võtta.
Väga oluline on ka mindset ehk mõtteviis, millega kaotusele läheneda. Carol Dwecki raamatu „Mõtteviisid“ kohaselt on kasulikum arengule suunatud mõtteviis ehk usk, et kõiki oskuseid ja võimeid saab arendada. Sellise mõtteviisi puhul ei võta inimene kaotust väga traagiliselt, kuna tänane kaotus ja mõne oskuse puudujääk ei ole lõplik ning tööd tehes saab olukorda parandada. Kui tänane sooritus ei olnud hea ja mingist oskusest jääb puudu, siis kaotusest saab võtta õppust ja saada energiat, et edasi areneda.
Teine mõtteviis on kinnistunud mõtteviis. See on uskumus, et edukuse määrab põhiliselt kaasasündinud talendikus ja seda ei ole võimalik muuta. Kui sportlasel on annet, siis tuleb edukus kiiresti ja nõuab vähe pingutust. Sellise mõtteviisi puhul on iga võistlus justkui tõestamine – tuleb näidata, et oled andekas. Ebaõnnestumine ja kaotus on sellise mõtteviisiga väga valusad, kuna see justkui tähendab, et sportlasena ei ole ma piisavalt hea või ma ei oska. Sellise „tõe“ vältimiseks proovivad sportlased juba enne võistlust otsida vabandusi, miks nad ei saa võita.
Mis aitab kaotusega toime tulla?
Kaotusega aitabki toime tulla enda mõtteviisist teadlik olemine, arengule suunatud mõtlemine ja enda emotsioonidesse rahulikumalt suhtumine. Õppida saab ka tippsportlastelt, kes võtavad kaotusi ja ebaõnnestumisi arengu normaalse osana. Näiteks Michael Jordan on rääkinud palju oma karjääri jooksul tehtud eksimustest ja kaotustest.
Viimaks aitab kaotusega toime tulla arengu tähtsustamine ja enda teekonnale tähenduse leidmine. Kui sportlase jaoks on olulised vaid tulemused, ongi kaotused veel valusamad. Rõhku tuleks panna just enda sooritusele, arengule ja sportimisest rahulolu tundmisele.
Kui teha sporti mõttega ja teadlikult, on ka ebaõnnestumisi märksa lihtsam vastu võtta. Spordi tähendusest enda jaoks aitab aru saada see, kui vastad küsimusele: „Miks ma olen nõus ikka ja jälle panema end olukorda, kus mul ei pruugi kõik õnnestuda?“.
Julija Mõnnakmäe, Eesti võrkpallinaiskonna kapten:
Olen kaotusega oma karjääri jooksul kokku puutunud, aga kaotusel ja kaotusel on vahe. Tuleb arvestada, et iga mäng ja vastane on erinev. On olnud kaotusi, kus võistkond teeb enda parima mängu ja kaotab ikka, kuid sellist kaotust on märksa lihtsam vastu võtta – tean, et täna andsime endast platsil kõik, aga paraku oli vastane parem.
Eriti valusaid ja raskeid kaotusi olen hakanud võtma kui õppetunde. Pärast kaotust analüüsime võistkonna ja treeneritega statistika ja videote abil ja ka individuaalselt mängu ning proovime tekkinud vigu parandada juba järgmistes kohtumistes. Usun, et iga kaotus õpetab midagi ja suuremas pildis tuleb see isegi kasuks, teeb võistkonna veelgi tugevamaks.
Ringo Tipp, profipoksija ja Viljandi võitlusspordiklubi Kondor Fight Club eestvedaja:
Ühel või teisel moel olen kaotusega kokku puutunud ikka. Näiteks poksis on nokaudiga kaotused minu jaoks lihtsamad, kuna nokaudile on eelnenud vägev lahing ja need pakuvad suuremat elamust ka publikule. Võitlusspordis olen täheldanud kahte sorti inimesi. On neid, kes peale kaotust ei astu enam kunagi poksiringi, ja on neid, kes tulevad alati tugevamana tagasi. Näiteks üks nokaudiga kaotus viis mu treeningud täiesti uuele tasemele – see motiveeris mind meeletult ja teeb seda siiani. Kui trennis tuleb tahtmine alla anda, mõtlen alati sellele hetkele ja see annab energiat pingutada lõpuni. Minu meelest on iga kogemus hea õpikoht ning minu lõplik eesmärk on alati kaotused enda kasuks tööle panna.
Tekst: Marit Talunik
Sandra ja Katrena väljakutse: osaleda Tartu maratonil