Lumelaudur Pierre Vaultier unistus sai teoks

Kahe olümpiakulla omanik meeste lumelauakrossis, prantslane Pierre Vaultier (31) õppis mägesid vallutama juba noores eas. Kuueaastase Pierre’i teekond tippu sai alguse Alpide lõunaosas asuvast Serre Chevalier’ mäekeskusest.

Sportlane tunnistab, et valis lumelaua tänu ala populaarsusele. „Lumelauasõit oli moes ja mul tuli see suusatamisest palju paremini välja. Võib öelda, et olin selles lausa väga hea, ning ühe noore poisi jaoks on see alaga tegelemiseks piisav põhjus,“ ütleb Pierre. Ta lisab: „Minu eeskujuks oli Xavier de Le Rue, kellele olin alati alt üles vaadanud, kuid ühel hetkel olin hoopis mina temast parem!“

Võitlusjanu peab olema

Pierre’i sõnul võib lumelauakrossi võrrelda slaalomiga, aga lisaks slaalomielementidele tuleb rajal oskuslikult läbida ka hüpped. Võistlusmoment on kõigile silmaga näha – finaalis kihutab mäest korraga alla kuus lumelaudurit. Mees arvab, et lumelauakross on mõeldud võitlusjanustele sportlastele. „Seisad konkurendiga silmitsi, sinu ainus võitlusvahend on lumelaud, ülejäänu jääb meelestatuse hooleks. Stardiväravas valdab mind vaid üks mõte: ole kiireim.“

Saab tuge oma perelt

Pierre’i suurim tugi on eestlannast abikaasa Kadri Pihla-Vaultier. „Ta ei andnud isegi kõige raskematel aegadel alla, sest lumelauduri karjäär pole sujuv – halvad hooajad, kõhklused ja vigastused on selle osa. Karjäärile ja saavutustele tagasi vaadates tunnen, et olen õnnega koos,“ tunnistab Pierre. Loomulikult mängisid noores eas tähtsat rolli ka tema vanemad, eriti siis, kui tekkis unistus olümpiakullast. See juhtus siis, kui poiss oli 13-aastane ja nägi telekast Isabelle Blanci Salt Lake City taliolümpial medalit võitmas.

Oma suurimaks saavutuseks peab mees Sotši olümpiakulda. „Medali võitmisele eelnes kaks kuud õudusunenägu. Olime naisega mõlemad nädalase vahega end väga õnnetute kukkumiste tagajärjel vigastanud ja liikusime karkudega, meie seitsmekuune tütar roomas sel ajal juba üsna kiiresti. Unistus olümpiakullast hakkas kustuma, olin masendunud. Aga kaks kuud hiljem tulin olümpial kullale. See on üks uskumatu lugu!“ imestab Pierre, kes võitis kulla ka neli aastat hiljem PyeongChangis.

Jälgib arenguid

Ala on sportlase sõnul aastatega päris palju muutunud – rajad on võitnud juurde suuruses, need on tehtud sujuvamaks ja turvalisemaks. „Lumelaudurid on järjest professionaalsemad ja treenitumad. Eriti meeldib mulle jälgida meelelaadi arengut: algusaegadel üritasid kõik teineteist hirmutada, kas siis stardis või kohtumistel. Nüüd võideldakse oskustega, pokkerinägusid ei ole,“ räägib Pierre. „Täna võin öelda, et olen oma unistuse teoks teinud, aga elu ei koosne ainult lumelauasõidust,“ nendib lumelaudur.

Tallinnas purjetamist õppimas

Tänavu Eestis puhkusel olles käis olümpiasangar Tallinna lahel purjetamist õppimas. „Olime perega maikuus Mauritiusel, kus ma seda omal käel ühes laguunis proovisin. Oli tore! Paar päeva hiljem Eestisse jõudes ja Merirahu kandis lähedase sõbra juures peatudes ütles ta, et võib mulle Kakumäe sadamas mõned tunnid korraldada. Käisingi instruktoriga kuuel või seitsmel korral kahesel paadil purjetamas. Minu jaoks on tegemist täiesti uue alaga. Lumelauaspordist sellesse üle ei saa ma eriti midagi kanda. Loodan, et saan sellega ka tulevikus jätkata,“ lõpetab Pierre.

Tekst: Marta Vasarik