Suusatamine sai alguse Skandinaaviast juba mõnisada aastat tagasi esialgu praktilistel kaalutlustel, sest nõnda oli tunduvalt lihtsam lumel edasi liikuda. Varsti muutus suusatamine ka vaba aja veetmise ja sportimise viisiks.
Juba 16. sajandil kirjeldatakse nii varustust kui ka mäkke tõusmist ja laskumist ning võistlemist. Aastast 1767 on teada, et Norra jäägrikorpuse sõdurid võistlesid, kes suudab puudega kaetud järsust mäest kukkumata ja suuski murdmata alla sõita ning kes on osavaim keppideta laskudes. Võisteldi igal aastal hulga pealtvaatajate silme all. 19. sajandi keskpaiku võttis Norra Telemargi maakonna elanik Sondre Norheim kasutusele kannasideme, mis hoidis suuska hüpates ja laskudes paremini jalas. Teine uuendus oli paindega suusk.
Hiljem valmistas Norheim esimesed keskelt kitsamad suusad, et pehmes lumes oleks lihtsam pöörata. 1930. aastatel ehitati mäenõlvadele esimesed tõstukid ning sestpeale hakati eristama mäesuusatamist ja murdmaasuusatamist. Mäesuusatamise algusaastatel tuldi mäest enamjaolt alla nn Telemark- asendis: üks pöid teisest kolme pöia võrra ees, kere püsti, käed tasakaalustamiseks kõrval. Varustus meenutas pigem murdmaasuusatamise varustust.
Tee unistuste suuskadeni
Suuskade tehnoloogia püsis sajandeid suuresti muutumatuna. Aja jooksul hakati küll kasutama tugevamat puitu, tähtsaks sai suuskade kumerus, nina- ja kannaosa muutusid veidi laiemaks kui keskosa, ent see oli üldjoontes ka kõik. Ühel kenal päeval aastal 1947 otsustas Ameerika lennundusinsener Howard Head minna esimest korda elus suusatama – ja teda tabas kohutav pettumus. Lõbusa liuglemise asemel tuli tal maadelda kohmakate ja raskete sõiduvahenditega.
Peab ju olema mingi võimalus muuta suusad kergemaks, kiiremaks ja kandjasõbralikumaks, uskus Head. Ta jättis senise töö ja keskendus oma unistuste suuskade loomisele. Kolme aasta jooksul meisterdas ta ühe suusapaari teise järel ning samm-sammult sündisidki kuulsad Headi suusad. Vineerist sisemuse, alumiiniumist katte, plastikust küljeosade ja murdumatute teraskantidega olid need mäenõlvadel revolutsioon. Tänu painduvusele sai nendega hoopis paremini manööverdada.
Mäesuusatamise trendid
1950. aastatel hakati puust suuskade asemel tootma metallist ja plastikust suuski. See muutis suusa palju stabiilsemaks ja juhitavamaks. Kõige olulisem edasiminek toimus aga 1980. aastate alguses. Mäesuusatootja K2 tõi turule suusad, mille küljed olid kumerad ning see võimaldas märksa lihtsamini suuskadega pöörata.
Pärast seda on tekkinud erinevad mäesuusatamise stiilid, nagu slaalom (klassikaline hooldatud nõlval suusatamine), freestyle ehk trikisuusatamine, freeride ehk puutumatutel nõlvadel nn puudris (paksus lumes) suusatamine, backcountry ehk tuuringsuusatamine, kus mäest üles minnakse ilma kõrvalise abita, suusad jalas, et saaks laskudes täieliku naudingu.
Iga stiil nõuab ka vastavat varustust. Põhiliselt erinevad suusad üksteisest oma kuju ja ehituse poolest. 1990. ja 2000. aastate esimesel poolel olid populaarsed võrdlemisi kitsad suusad, mis sobisid just hooldatud nõlvadel kihutamiseks ja karvimiseks (carving – ingl k kõige olulisem pööramistehnika, kus põhiosa pööretest tehakse suusakandi peal, põlvi sisse- ja väljapoole pöörates). Tänapäeval liigub trend jõudsalt puutumatutel nõlvadel suusatamise poole.
Tekst Inkari Lindve, fotod Shutterstock
Linnarahvas õue!