Tervemaid ja tööviljakaimaid inimesi,“ vastab Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk küsimusele, mida nad toodavad, kiirelt ja kõhkluseta. „Meie missioon on lihtne – saada inimesed regulaarselt liikuma. Nii paraneb enesetunne, kosub teotahe, kasvab ind, pikeneb eluiga.“
Põhimõtteliselt ju sama, mis peaks olema ühe riigi enda esmane eesmärk ja kohustus oma elanikkonna jätkusuutlikkuse ja võimekuse tagamiseks. Üllatuslikult leiab aga Kelk, et kuigi siht peaks olema üsna sama, jääb riigi tugi kaunikesti lahjaks, mõnes vallas loobib süsteem lausa kaikaid kodaraisse.
„Inimesed nurisevad, et maratoniürituste osalustasu on üpris soolane. Samas küsib riik sellelt 50 eurolt käibemaksuna kohe 10 endale. Peaks mõni ettevõte soovima oma töötajatele maratonikohti osta, saab ta meie saadetud arve kasutamise eest riigilt veel karistada – küsitakse ka erisoodustusmaksu selle eest, et panustad enda personali parendamisse,“ toob Kelk välja maksupoliitilised iseärasused, mis pigem soosivad rasvumist ja alkoholismi kui liikumisharrastuste levikut.
Varasemad põlvkonnad rassisid talvel metsas puid ja suvel loomadele heina tehes ning kogu lumevaba aja lisaks peenramaal, tänapäeval tuleb inimesel leida alternatiive. Kelk teab, et tõhusaks töötamiseks vajab inimmehhanism koormust nagu õhku. Ei liigu, lähed rooste. Nagu iga teine masin.
Parameetritelt pirakaim
Tartu maratoni mastaapsusest objektiivse ülevaate saamiseks tuleb vaadata näkku numbritele. 63 kilomeetrit pikk ja keskmiselt 12 meetrit lai maratonirada Otepäält Elvasse on oma 750 000 m2-ga vaieldamatult Eesti suurim spordirajatis. Sama ruumi peale mahuks külg külje kõrvale ära 90 jalgpallistaadioni või 1785 kossuplatsi.
Kuubiku kõigi kuue maratoni pikemad distantsid kokku annavad aasta lõpuks läbitud maaks paar versta vähem kui 400 kilomeetrit. „Saaremaa velotuur polegi enam väga kaugel eespool,“ muigab Kelk, lisades hoiatuse, et ega väga palju priskemaks sari niipea ei kasva. „Iial ei saa öelda iial, ent praeguste jõudude juures pole me enamaks küll võimelised. Kvantiteedi osas on lagi käes, kvaliteedi mõistes liigume, väga loodan, pidevalt ikka edasi.“
Suusamaratonile, jooksumaratonile, rattarallile, rullimaratonile, rattamaratonile ja sügisjooksule registreerus mullu kokku 25 245 inimest. Lapsi iga ürituse eel kogus sporditrallitama lisaks 13 674. Toimkond, kes selle kõik ellu viib, ulatub koos kõigi abilistega samuti tuhandetesse, ent peaaju ehk klubi palgaliste töötajate arv jääb napilt tosina alla.
Otsides paralleele maailmas, siis Vasalopetiga toimetab 25 ja Birkebaineriga 22 organisaatorit. Kummutamaks eksiarvamust, justkui supleks maratonimehed kullas, lööb Kelk lauale keskmise palga numbri. 770 eurot selle töömahu juures uhkusest rinda kummitama ei aja. „Spordiürituste turg on Eestis üleküllastunud.“ Kelk ohkab. „Mitmekordselt lausa. Supp on sedasi üpris lahja. Sellisena pole ülearu rahul ei korraldajad, osalejad ega toetajad. Ilma kelleta peaks me osalustasu viima hoobilt kahekordseks.“
Taas laiast ilmast kuulsaimate maratonide seast näiteid otsides komistab peaasjalikult kõikjal tõigale, et radade hoolduse, eriti talvise, on oma õlule võtnud omavalitsused või riik. Kelgu arvutustes piisaks 60 000 eurost, et tagada suusatamisvõimalused maratonirajal kogu külmaperioodi vältel. Polegi teab mis kallis, kui võrrelda mõne teise nimeka mehe välja käidud plaaniga rajada kuskile keldrisse aasta ringi toimetav suusatunnel. Aga kui vahepeal tekibki muserdav tunne, justkui oleks Tartu maraton miski ääremaalaste veider eralõbu, siis kaob see kiirelt, kui talvine laulupidu taas kätte jõuab.
Talvise maratoni – mis sõltub kõige enam ilmataadi tujudest – unustusse laskmisel hääbuks suusatamine Eestis olematuks. Selles on Kelk enam kui kindel. „Meie vapiloom. Olgugi, et just temaga on korralduslikult enim rahmeldamist, nõuab suurimaid summasid,“ välistab ta väljapakutud variandi visata talveks jalad seinale ja keskenduda üritustele, mida ilm tuksi keerata ei suuda.
Rattaralli muudab suunda
Ettepoole piiludes ootab rattarahvast tänavu ees miski, mida pole varem nähtudki. Kõigi 33 toimumisaasta jooksul on vändatud Tartust lõuna poole, piirkiirteks Räpina ja Valga maantee. Sedapuhku pöördub rattaralli pea pea peale ehk pikk rada viib Jõgevale ning Laiuse, Kuremaa, Palamuse ja Luua kaudu Tartu tagasi.
Lühem versioon kulgeb marsruudil Tartu-Kukulinna-Aovere-Tartu. „Tee-ehituse tõttu ikka,“ põhjendab Kelk kannapööret. „Otsisime alternatiive minna ikka Elva suunas välja ja Räpina teelt üle uue Ihaste silla linna tagasi, ent lühikest rada ei suutnuks kuidagi sel juhul planeerida ilma kruusateedeta. Vaevalt sõitjad selle heaks kiitnuks.“
„Et maratonist mõnu tunda, on esmatähtis trenni teha.“
Ainult asfaldiga ei pääse ikkagi. Nüüd tuleb pikal rajal pisut alla poole kilomeetri kruusateel põrutada. Kelk lohutab, et lõiguke on sile ja niiske, seega üpris ohutu. Paaril maratonil juba katsetatud eeldatava lõpuajaga stardigrupid saavad kasutusjärje ka tulevikus. Nii ei tarvitse enam sõitjaid teele lähetada raudselt rinnanumbrit silmas pidades, vaid kokku peaks saama võrdsema sõidutempoga osalejad. Paraku leidub ebameeldivalt palju ka neid, kes olukorda kuritarvitavad. Seega lõplikult ja ainult sellele süsteemile üleminekut korraldajad kõigis startides veel plaani ei võta.
Lähterüselustes tekkivate ohtude minimeerimiseks on kaalumisel olnud (eriti rattasõite silmas pidades) ka viitstardid. Kaasnevad kitsaskohad pole paraku tegelikkuseks võimaldanud saada. Välistada seda varianti aga lõplikult ei saa.
Ühiselt saab paremini
Uuendustest toob peakorraldaja välja veel värske kodulehe. Tõsi, kõigi arendustega ei olda praegugi nii kaugel, kui ehk sihte seades varem loodeti, ent kõige tähtsam – iseteenindus töötab. „Registreerimisega seonduv peaks nüüd vähem vaevaline olema nii meie kui ka sportijate jaoks. Juba kord enda andmed sisestanu jaoks on iga järgmisest üritusest osavõtu broneerimine vaid paari nupuvajutuse küsimus.
Hõlpsalt saab distantsi vahetada, oma kohta sõbrale anda ja muud taolist,“ loodab Kelk tehnilisest edusammust abi ka kuluefektiivsuse kontekstis. Samas osakonnas edasi unistades ihkaks Kelk Tartu maratonilegi sarnast mobiilirakendust, mida kohtas äsja Faluni suusa MM-il. Vaevalt Maarjamaalgi teotahtelistest nupumeestest puudu on, vaja nad vaid üles leida ning ühine eesmärk seada.
Tunneb mõni lugeja end puudutatuna ehk? Ja sellesse, et maratonirõõmu jaguks ka rajaäärsete kinnistute omanikele, saaks iga osaleja oma pisikese, aga olulise panuse anda. „Ärge visake palun joogitopse, toidupakendeid ega muud prahti, kuhu juhtub,“ koputab Kelk spordirahva südametunnistusele. „Kellelegi meist ei meeldiks, kui meie koduõu või metsatukk ära lagastataks. Austame ühiselt siis ka neid, kes meil oma maadel-teedel liikuda lubavad.“
Maratonidest täisnaudingu saamiseks soovitavad korraldajad pisut teravamat tähelepanu pöörata ka infole, mida stardipakikeses saadetakse. Siis on selge, kus miski asub, millal algab või lõpeb, kes või mis võib osutuda vajalikuks ühel või teisel juhul. „Et maratonist mõnu tunda, on esmatähtis trenni teha. Teabele kulutatud veerandtund on selle kõrval köömes, aga võib massiürituse tingimustes peaaegu samavõrd vajalikuks osutuda,“ teab Kelk kümnenditepikkusest praktikast.
[alert color=”grey” icon=””]Kuubik Inimjõus mõõdetuna:
Kokku osaleb ca 4500 korraldajat aastas 6 rahvaspordiürituse korralduses, kellest ca 800 tegelevad osavõtjate turvalisuse tagamisega võistlusrajal ning liikluskorraldusega, 35 kiirabi brigaadi aasta jooksul aitab meditsiiniteenistusel kõrgetasemelist abi pakkuda, ca 2000 tegelevad teeninduse vallas (teeniduspunktid, pakivedu, finišitoitlustus jne).
Enam kui 95 000 erinevat spordisõpra on end kirja pannud vähemalt korra mõnele Tartu Maratoni üritusele (33 viimase aasta jooksul, mil elektroonilised andmebaasid kasutusel).[/alert]
[alert color=”violet” icon=””]Maratonid arvudes:
- Vett 93 000 liitrit
- A. Le Coq pudelivett 15 700 pudelit
- Spordijooki 31 400 liitrit
- Ekströms mustikasuppi 5 100 liitrit
- Põltsamaa mahlajooki 11 100 liitrit
- Limpa limonaadi 12 000 pudelit
- Puljongit 2 250 liitrit
- Liptoni teed 11 600 liitrit
- Löfbergs kohvi 2 000 liitrit
- A. Le Coqi mee õlut 3 000 liitrit
- Salvesti suppi 29 100 portsjonit
- Eesti Pagari leiba 2 980 pätsi
- Eesti Pagari croissante 48 700 tk
- Premia jäätist 12 000 tk
- Tere kohukesi 21 000 tk
- Bambona banaane 4 610 kg
- Rosinaid 835 kg
- Salvesti soolakurke 1 385 kg
- Soola 215 kg
- Suhkrut 1 130 kg
- Topse 362 400 tk[/alert]
Tekst Rasmus Rekand (Tartu Ekspress), fotod Scanpix, Aldo Luud (Õhtuleht)
Üleõlapilk enne Riiat