Kui soovite ühekorraga arendada vastupidavust, saada kadedusttekitavalt trimmis reie-, tuhara-, selja- ja kõhulihaseid, langetada kaalu ning teha seda kõike värske õhu ning tuule paituse saatel, siis on rulluisutamine just see õige valik!
Iga aastaga on Eestis üha rohkem inimesi, kes juba varakevadel pingsalt ilmaennustust jälgivad, sammud kergliiklusteedele seavad ning igatsevalt oma uiske imetlevad – need on rajale kibelevad rulluisutajad!
Üks nende seast on Eesti tuntumaid rulluisutajaid Diana Kaareste, kes eelmisel aastal ei jaksanudki õigete olude saabumist ära oodata ning juba märtsi lõpus uisud jalga pani. Vaatamata sellele, et talve jäänukina asfaldil olev graniidikild sõidu keeruliseks tegi, ei vähendanud see siiski esimese treeningu rõõmu ning „lõpuks ometi!” tunnet. Tõsi, suuresti oli Kaareste varakevadine trenn tingitud ka lähenevatest Euroopa veteranide meistrivõistlustest. „Lihtsalt pidime uisud alla saama! Maksku, mis maksab!” meenutab Kaareste ja lisab: „Praegu tahaksin juba ka väga sõitma minna, kergliiklusteedel on lumi küll sulanud, kuid korralikult sõita veel ei saa. Peab ootama.”
Rulluisutamise epideemia
Täna innustab Kaareste kõiki vähegi sportlikult mõtlevaid inimesi rulluisutamist proovima. Ent kui ta 12 aastat tagasi sõbranna eeskujul ise esimest korda uisud jalga tõmbas, sai temast üks väheseid ala tõsistest harrastajatest Eestis. Veel kuus aastat tagasi polnud rulluisusarjadel kuigi arvukalt osalejaid ja naiste arvestuses jäi mõnikord poodiumi kolmas aste tühjaks, sest lihtsalt polnud inimest, kes sinna astunud oleks! „Oma lõbuks harrastajaid oli kindlasti rohkem, aga võistlema ei kiputud tulema. Nüüd on aga võimalik konkureerida üle 400 inimesega. Ja see number kasvab iga korraga,” tõdeb Kaareste rahulolevalt.
Nii-öelda rulluisutamise epideemia pole ilmselt ühelegi eestlasele märkamatuks jäänud. Ka tugitoolisportlastele, kes töölt koju sõites mõnest kergliiklusteest mööduvad ning kümneid ja kümneid harrastajaid näevad. Tuules lehvivad juuksed, mõnus õhtupäike, rõõmsad ilmed…
Nii mõnegi pealtvaataja teeb see vaatepilt kadedaks. Seetõttu pole ka mingi ime, et harrastajaid üha juurde tuleb. Justkui seeni pärast vihma või auke Tallinna sõiduteedesse.
„12 aastat tagasi oli harrastajaid vaid näpuotsatäis. Nüüd on näiteks Pirital juba üsna keeruline treenida, sest nii uisutajaid, jalgrattureid kui ka jalakäijaid on väga palju. Manööverdamist on küllaga,” nendib Kaareste.
Ta tõdeb, et ka varustus on selle ajaga drastiliselt muutunud. Uiske on võimalik jalakuju järgi kuumutada ning need on oluliselt mugavamad kui varem. Rulluiskude rattad on muutunud suuremaks ning tänu sellele on võimalik suuremat kiirust arendada ja seda on ka kergem hoida. „Kui ikka võrrelda 84 mm suuruste ratastega harrastajate uiske 110 mm ratastega võistlusuiskudega, siis on kiiruse vahe väga suur! Väikeste ratastega algajate uiskudel on rattad pehmemad ega veere siledal teel väga hästi,” ütleb Kaareste, kelle sõnul oleksid sellise suuruse ratastega uisud algajate jaoks siiski ideaalsed. Suuremate ratastega alustamine ei annaks erilist efekti, sest tehnika omandamine nõuab rohkem aega.
[alert color=”violet”]
ALGAJANA TASUB TEADA
- Randme-, küünarnuki- ja põlvekaitsmed ei ole „luuserite tunnus“. Parem karta kui kahetseda!
- Vali sõitmiseks sileda asfaldi ja ootamatute takistusteta tee. Pea meeles, et märjal asfaldil on oht kukkuda suurem.
- Vali oma võimetele vastav kiirus. Headel rulluiskudel võib saavutada kiiruseks kuni 50 km/h, ent kiire pidurdamine ja manööverdamine on sellisel kiirusel keeruline.
- Ära uisuta läbi loikude või liivasel teel. Tavaharrastajale mõeldud uisud võivad sellest tõsiselt rikutud saada.
[/alert]
Tehnika täiustub pidevalt
Ka Diana Kaareste õpib ja arendab oma tehnikat ikka veel. Ja seda vaatamata sellele, et aastaid tagasi õppis ta tehnikat Šveitsis ühe maailma parima rulluisutreeneri käe all. „See on väga tehniline ala ja õppida on pidevalt palju,” ütleb ta.
Kaareste ise alustas rulluisutamisega üsna ettevaatlikult ning suuri kiirusi esialgu ei arendanud. Olgugi, et enne rulluisutamisega tegelema hakkamist oli ta… jäähokimängija! Eesti parima naiskonna Dreamland Queens ründajana lõi Kaareste kaasa Soome meistrivõistlustel ja Eesti koondise kaptenina MMil.
„Algul sõidad ikka ettevaatlikult, esimestel kordadel ma ei kukkunudki,” meenutab Kaareste oma rulluisutajatee algust. Ent mida suuremaks lähevad kiirused ja tõsisemaks võistlused, seda rohkem tuleb ette ka valusaid kukkumisi. Ja seda vaatamata sellele, et seljataga on juba aastatepikkune kogemus.
Kaarestel on eriti selgelt meeles kukkumine kuus aastat tagasi Šveitsis, kus keegi suur ja raske mees kaotas oskamatusest tasakaalu ning tõmbas kukkudes ka tema endaga kaasa. Ja mitte üksnes kaasa, vaid õnnetul kombel lausa enese alla. Justkui madratsina asfaldile langenud Kaareste kukkumise tagajärjeks jäid lõhkised puusad ning põlved.
Korra on tal tulnud ka käeluumurd üle elada. Kusjuures käeluumurd ei takistanud teda võistlemast ega trenni tegemast. Kaugel sellest! Käeluumurruga võistles Kaareste lausa Berliini rulluisumaratonil. Seega – armastus ala vastu on vaid süvenenud ning Diana Kaareste on veendunud, et maailmas pole paremat spordiala kui rulluisutamine. Vähemalt tema jaoks.
Nauding kiirusearmastajatele
Rulluisutamine annab mõnusat toonust ja parajat koormust. Kõige enam saavad koormust jalad, sest need tõukavad inimest terve sõidu aja edasi, ning vormi saab nii reied kui ka tuhara. Mainimata ei saa jätta ka seljalihaseid, mis saavad rulluisutamise kaudu samuti väga hea koormuse.
Spordiarst Mihkel Mardna sõnul on rulluisutamisel, nagu igal teiselgi spordialal omad plussid ja miinused. „Ei saaks öelda, et rulluisutamine oleks teistest spordialadest parem,” leiab Mardna. „Kindlasti on selle juures omad nüansid, mis ühele sobivad paremini ja teisele halvemini.”
Mardna toob välja mõningad rulluisutamise plussid. „Esiteks, rulluisutamine arendab koordinatsiooni, sest tegemist on dünaamilise liikumisega.. Teiseks, uisutamine sobib ka neile, kellele liigeseprobleemide, tavaliselt põlvemurede, tõttu ei sobi jooksmine või suusatamine.” Miinusena toob Mardna aga välja selle, et võrreldes jooksmise ja suusatamisega on traumade oht võistlustasemel rulluisutamise juures suurem. „Aga kindlasti pakub see ala naudingut väga paljudele. Nii neile inimestele, kellele meeldib lihtsalt liikumisest rõõmu tunda, kui ka neile, kelle eesmärgiks on kiiresti edasiliikumine.”
Diana Kaareste on viimatiöelduga päri. „Ja kukkumine,” nendib Kaareste, „käib rulluisutamise puhul lihtsalt asja juurde.”
Tekst: Ann Hiiemaa
Fotod: Sportland Magazine
Uus Maa Rullituur kutsub kõiki rulluisutama!