Jääpurjetamisega on Euroopas tegeldud juba ligi 400 aastat, Ameerikas ligi 150 aastat. Eestist pärineb esimene ametlik teade jääpurjetamise kohta aastast 1888.
Eesti Jääpurjetamisliidu sekretäri ja juunioride maailmameistri Jaan Akermanni sõnul kasvab selle spordiala harrastajate arv pidevalt. Ka praegu on Eestis üsna aktiivne 10–15-aastaste noorte rühm. Ühtekokku tegeleb jääpurjetamisega siin ligi 40 sportlast. Maailmas on heal tasemel 180–200 harrastajat, kes osalevad aktiivselt ka võistlustel. Eelkõige harrastavad jääpurjetamist need, kes suvel tegelevad tavapurjetamisega.
“Jääl on kiirused suuremad,” selgitab Jaan Akermann. “Minu tippkiirus jääl on olnud 125 km/h. Aga tõenäoliselt olen sõitnud ka kiiremini, seda pole lihtsalt mõõdetud. Just kiirus on see, mis võlub selle ala juures kõige enam mind ja ilmselt ka kõiki teisi,” tõdeb tänavusel EM-il 5. koha saanud Akermann.
Muide, Euroopa meistrivõistlused toimusid Eestis – Võrtsjärvel. Esialgu pidid Euroopa parimad jääpurjetajad võistlema küll Poolas, kuid seal polnud piisavalt häid jääolusid ja korraldajad tõid EM-i Eestisse.
12 + 20 medalit
Ent ka Eesti jääpurjetajad ei saa heade jääolude üle kuigi tihti rõõmustada. Jääpurjetamiseks sobib kõige paremini sile ja lumevaba jää, sest purjekal on all uisud. Kõige rohkem harrastatakse Eestis jääpurjetamist Haapsalu ja Pärnu lähedal merel, kus jääkate püsib kõige kauem, samuti Saadjärvel. Sestap peab jääpurjetamishuviline alati olema valmis lühemateks või pikemateks reisideks.
“Mõneti sarnaneme surfaritega, kes tihti tuult otsivad. Õnneks on jääpurjetajate seltskond väga ühtehoidev ja kommunikatsioon toimib. Kui keegi teatab, et tema piirkonnas on head olud, siis sõidame kohale. Eesti pole nii suur, et seda teha ei saaks,” arutleb Jaan Akermann, kes veedab talviti peaaegu kõik oma nädalavahetused jääl.
Nädalavahetused näevad välja nii, et hommikul minnakse treeningukaaslastega jääle ja enne pimedat tagasi maale. “Jäätreeningud kestavad 3–4 tundi, aga sinna juurde käib ka üldfüüsiline ettevalmistus,” räägib Akermann. Jääpurjekal pole pidureid. Selleks et hoogu maha võtta, tuleb rakendada füüsikaseadusi: kui sõita mõnda aega otse vastu tuult ning lasta puri loperdama, jätab suur hõõrdetakistus purjeka üsna pea seisma. Kogenumad oskavad lisaks panna oma naelkingad ohutult kelgu kõrvale lohisema, vähendades nõnda märgatavalt pidurdusteekonda.
“Kas see ala on ohtlik? Kahtlemata mingil määral on. Arendatakse ju suuri kiirusi ja võistlustel on tihti koos sadu jääpurjekaid. Kiiver on selle ala puhul kohustuslik,” nendib Jaan Akermann. Eesti tuntumaid jääpurjetajaid on Haapsalust pärit Vaiko Vooremaa, kes oma esimese tiitlivõistluste medali pälvis 15-aastaselt ja veel kaks aastat tagasi võitis EM-il hõbemedali. Ühtekokku on ta tiitlivõistlustelt teeninud 12 medalit ja Eesti meistrivõistlustelt 20 medalit. See tõestab vaid üht – jääpurjetamine pole ainult noorte pärusmaa.
3D-lumelauasurf
Sama võib öelda Eestis võrdlemisi hiljuti populaarsust koguma hakanud lumelohetamise kohta. Lumelohetamise harrastamiseks on kõigepealt vaja suurt siledat pinda. Eestis sobivad selleks kõikvõimalikud järved, mis võtavad kaane peale juba väikese külmaga. Õigupoolest kasvaski lumelohetamine välja suvisest lohesurfamisest. Mida lumelohetamine endast kujutab?
“Sisuliselt on tegu lohesurfiga lumel,” selgitab lumelohetamisega juba aastaid tegelnud Toomas Jürjo. “Lohetajatele on see alternatiivne võimalus sõita talvel lohe jõul suuskade või lumelauaga mööda lund. Jäätunud järved ja merelahed pakuvad suurepärast pinda talvisele loheharrastusele. See annab võimaluse tegelda surfiga aasta ringi. Väga paljud eestlased on selle ala võlu enda jaoks avastamas.”
Lumelohetamine kätkeb aga palju põnevamaid katsumusi kui siledal pinnal edasi-tagasi triikimine. Just seepärast pakub Toomas Jürjo võimalust kogeda talvel Lapimaal Levi suusakeskuses veelgi erilisemaid elamusi. “Ühel hetkel hakkab tasasel maal igav, see ei pruugi pakkuda enam pinget. Lapimaal on võimalik harrastada nii-öelda 3D-lumelohetamist. Sealne kuppelmaastik imiteerib omamoodi laineid ja pakub surfaritele väga palju,” kinnitab Toomas Jürjo.
Tema veedabki 6–7 kuud aastast Lapimaal. Kui suusaturistid ostavad endale kalli mäepileti, siis lohetajad võivad sõita mäest üles ja alla päris priilt. “Näiteks Lapimaal on ligipääs puutumatutele aladele, kus tihti leiab ka värsket puuderlund. 500–600 meetrit üle merepinna puhub tuul ülimalt stabiilselt ja pea pidevalt,” kirjeldab Jürjo.
[alert color=”gray” icon=””]
Tänavuse EM-i 5. koha omanik jääpurjetamises Jaan Akermann:
“Minu tippkiirus jääl on olnud 125 km/h. Aga tõenäoliselt olen sõitnud ka kiiremini, seda pole lihtsalt mõõdetud.
Just kiirus on see, mis võlub selle ala juures kõige enam mind ja ilmselt ka kõiki teisi.”
[/alert]
[alert color=”violet” icon=””]Jääpurjetamine Eestis ja maailmas
- Eestis tegeleb jääpurjetamisega ligi 40 sportlast, maailmas on heal tasemel 180– 200 harrastajat.
- Euroopa meistrivõistlused toimusid tänavu Eestis – Võrtsjärvel.
- Eesti tuntumaid jääpurjetajaid on Haapsalust pärit Vaiko Vooremaa.
Lohesurf lumel
- Alternatiivne võimalus sõita talvel lohe jõul suuskade või lumelauaga mööda lund.
- Lumelohetamiseks on vaja suurt siledat pinda. Eestis sobivad selleks järved, mis võtavad kaane peale juba väikese külmaga.
- Kui tasasel maal hakkab igav, proovi Lapimaal nii-öelda 3D-lumelohetamist.[/alert]
Tekst Ann Hiiemaa, fotod Valdor Telve, Valeri Larionov, erakogu
Mäesuusatamise lapsepõlv