Tänapäevane surfisport hakkas arenema juba eelmise sajandi algusaastatel ning selle populaarsus tõusis märgatavalt 1950.–1960. aastatel, kui Hawaii saartel, Austraalia ja California rannikutel tekkisid oma surfikogukonnad.
Surf on äärmiselt territoriaalne spordiala, mille harrastamiseks on ilmtingimata vaja randa ja laineid. Algusaegade surfikantside pehme kliima ja soe ookeanivesi ei ärgitanud lainelaua entusiaste just kuigi pingsalt mõtlema asjaolule, kuidas ka külmas vees edukalt surfata. Kui vesi juhtuski jahedam olema, siis soojendati oma keha üles, tantsides energilisi šamanistlikke rituaaltantse.
Alles seejärel, kui spordiala hakkas populaarsust koguma ning jõudis ka California randadesse, muutus aktuaalseks see, kuidas hooaega pikendada. Eksperimenteerimisaltimad surfarid panid selga villased kampsunid, mida oli eelnevalt leotatud toiduõlis, teised määrisid oma Pendletoni flanellsärgi sisemuse kokku vaseliiniga, kõik see aitas muuta need veekindlamaks ja funktsionaalsemaks. Oma lemmikalast ei tahetud kuidagi loobuda ning leiutati kõikvõimalikke viise kehasoojuse säilitamiseks.
Muusika abil massidesse
Ilmselt just tänu nendele katsetustele sündiski Pendletoni firma ruudumustriga flanellsärgist ning põlveni ulatuvatest khakipükstest California surfistiil, mida kantakse au ja uhkusega siiani. Moel aitas massidesse jõuda 1960. aastatel kanda kinnitanud surfimuusika vaimustus. Popgrupp nimega Pendletones, hiljem tuntud kui The Beach Boys, viis oma malbete rütmidega surfistiili ja -muusika massidesse. Bändi liikmed kandsid alati siniseruudulisi Pendleton Boardi särke ning nende maailmakuulsates hittides nagu „Surfer Girl“ ja „Surfin´ Safari“ mainitakse korduvalt antud rõivaeset.
Pendletoni ruudulisest särgist on saanud omamoodi moeikoon ka tänu uue kooli punk- ja rokkbändidele, kes austusavaldusena oma juurtele ja eeskujudele antud rõivast kannavad. Kuulsamad neist on Californiast pärit Red Hot Chilli Peppers, Offspring ja No Doubt. Eestis toimus omalaadne Pendletoni särgi vaimustus 1990ndatel, kui ansambli Terminaator fännid kandsid ruudumustriga flanellsärki puusadele seotuna, et sarnaneda oma iidoli Jaagup Kreemiga.
Püksid, mis tulid, et jääda
Lõuna-California asendamatu surfiriietuse moodustavad ka Hawaii suurte lillemustritega särgid, bikiinid ja boardshorts- stiilis surfipüksid, millest on saanud ülemaailmne suvine vormirõivastus. Põlvini ulatuvaid surfipükse õmmeldakse kiiresti kuivavast tugevast polüestrist või nailonist. Püksid on disainitud vastupidavaks, mugavaks ja kergeks (ilma voodrita).
Eritunnuseks on jäik värvel, sageli koos velcro- ehk takjakinnisega ning paelkinnitusega, tagades maksimaalse funktsionaalsuse. Surfipükste tehnoloogia on aastate jooksul küll samaks jäänud, kuid mood on lõike osas teinud oma töö. Uued ja moodsad püksid on madalalõikelised ning paljastavad kohati tuharate ülaosa, värvid on muutunud erksaks ning tihti kasutatakse värvikirevaid suureõielise lillemustriga kangaid.
Katsetused kalipsoga
Eelpool kirjeldatud külmadilemma viis tänapäevase kummiülikonna ehk kalipso leiutamiseni. Au on raske omistada vaid ühele konkreetsele isikule, sest sarnaste ideedega on ajaloos katsetanud paljud. Esimesed allikad pärinevad 1951. aastast, mil Ameerika Ühendriikide merejalaväelane Hugh Bradner tuli mõttele, et õhuke kiht vett, mis jääb lõksu või „lukustatakse“ mingi erilise materjali alla, toimib soojusisolaatorina.
Olgu lisatud, et üldise arvamuse kohaselt on kalipso peamine roll veepidavus ning seeläbi keha kaitsemine liigjahtumise eest. Tegelikkuses aga toimib kalipso pigem vastupidiselt: laseb veidi vett läbi, kuid lukustab selle osaliselt naha pinnale. Keha soojendab aga sissepääsenud vee tänu erilisest materjalist pealiskihile neopreenile. On teada, et üks Bradneri sõpradest soovitas tal kasutada oma katsetustes just mainitud materjali. Arvatavasti ei viinud need mõtted aga Hugh Bradnerit lõpliku tulemuse saavutamiseni seetõttu, et ta polnud kirgliku spordiala entusiast.
1953. aastal alustasid neopreenist kummiülikonna katsetustega ka veespordist vaimustunud rannavalvuritest kaksikvennad Bob ja Bill Meistrell. Esimesed proovid korraldati sõjaaegsete, erilise elektrisoojendusega lenduriülikondadega, tagasi jõuti ka villaste kampsunite idee juurde, kuid juhuslikult külmkapi tagant avastatud isolatsioonimaterjal neopreen oli see, mis viis vennad Meistrellid esimese praktilise ja moodsa kalipso valmimiseni.
Selle innovatsiooni abil alustasid vennad pereettevõttena siiani tegutseva surfi- ja sukeldumistarvikute äriga, mil nimeks Body Glove. Meistrellidelt pärineb ka üldtuntud väljend „sobib nagu valatult“ ( fits like a glove), millele viitab ka ettevõtte nimi.
Võidukas O’Neill
Umbes samal ajal tegeles katsetustega ka San Franciscos elav aknamüüja Jack O’Neill, kel oli samuti soov jõuda funktsionaalse varustuseni, mis sobiks külmas vees surfamiseks. Nagu ka vendasid Meistrelle, inspireeris Jack O’Neilli soojapidavat varustust leiutama uskumatu kirg surfamise vastu ning soov teha seda aasta ringi. Ka siis, kui puhuvad tugevad tuuled, ookeanil on suured lained ning vesi külmem on kui +10 kraadi.
O’Neill alustas teekonda maailmasõjaaegsete sukeldumiskostüümidega, mis olid valmistatud õhukestest kummiribadest. Õige pea sai aga selgeks, et need sobivad siiski ainult sukeldujatele. Surfarid liigutavad end palju energilisemalt ning teevad järske pöördeid. Aktiivsel liikumisel imbus sukeldumiseks mõeldud kummiülikonda kohe vesi sisse, tõrjudes õhu välja ning tulemuseks oli liigjahtumine.
O’Neill töötas kummi kui materjaliga ikkagi edasi ning tulemuseks oli esimene kummist kalipso. Kumm suutis küll vajalikku funktsiooni täita, kuid materjalina oli seda äärmiselt raske töödelda. Kuid mees ei andnud alla. Ükskord lennukiga lennates langes tema pilk vahekäigu vaibale, mille struktuuris olid pikad spetsiifilisest kummi meenutavast materjalist triibud. See oli neopreen, mis oli leiutatud juba kakskümmend aastat varem, aastal 1932. Müüdi seda tollal Duprene’i kaubamärgi all.
O’Neilli jaoks oli see tõeline avastus. Otsekohe tellis ta suure hulga neopreeni ning asus uuesti kalipsot konstrueerima. Algul polnud kavandatud kostüümid kuigi stiilsed ning sattusid tihti vanade surfikalade naerualuseks. Uue ja moodsama kujunduse O’Neilli kalipsodele tegi hoopis Jacki vend Robert O’Neill. Nii jõuti uue põlvkonna neopreenist surfikostüümi ehk kalipsoni, tänu millele võivad surfarid sõita nii Alaskal, Islandil, Norras kui ka Antarktikas, kus isegi pingviinid külmast värisevad.
Kõrgmoe lemmik
1970. aastatel leiutati nn topeltneopreen, mille mõlemale neopreenipoolele oli lisatud nailonkangas. See parandas suuresti materjali vastupidavust ja tõi moodi erksavärviliste nailonvooderdustega kalipsod. 1980. aastatel, kui moes olid kõikvõimalikud erksad neoonvärvid, jõudis turule värviline neopreen, mis oli aktiivsete fännide seas meeletult populaarne ning aitas surfi kui spordiala veelgi noortepärasemaks ja lahedamaks muuta.
Tänasel päeval võib julgelt väita, et neopreenist on tänu surfikultuuri populaarsusele saanud tõeline sensatsioon moemaailmas. Juba mitmendat hooaega kasutavad kõrgmoeloojad suure menuga materjali oma loomingus, mis on omakorda paisanud trendi ka massimoodi. Mitmed kiirmoebrändid on ka selle kevade hooajakollektsioonides esitlenud erinevaid neopreenist rõivaesemeid, millel esmasel vaatlusel puudub igasugune side oma esialgse inspiratsiooniallikaga.
Surfikultuur on ja jääb mõjutama meie igapäevamoodi, ükskõik kui kaugel me rannikust ei elaks.
Tekst Marion Piirmets, fotod Sportland
Kuulsuste surfikirg