Tulihingelisemad korvpallihaiged loevad päevi, kui mitte tunde, hetkeni, mil Riias vilistatakse EM-finaalturniir avatuks. On ka põhjust – üle pika aja saab omadele kaasa elada. Heitkem meenutuseks korraks aga pilk seljataha.
Eelseisev on eestlaste jaoks kuues kord Euroopa vägevaimatega finaalturniiril mõõtu võtta. Esmakordselt osales Eesti koondis 1937. aastal. Just nimelt Riias, kus peeti ajaloos üldse teine korvpalli EM. FIBA tegi eestlastele ka ühe märkimisväärse erandi – nimelt toetas meie majanduslikus kitsikuses tiimi 50 dollariga.
Sõjaeelsed viiendad
Osalenud 8 meeskonda mängisid ringsüsteemis kahes alagrupis. Neli eeldatavat tugevaimat jaotati pooleks: Eesti ja Itaalia ühte, Läti ja Poola teise. Eesti võitis Egiptust 44:15, ent kaotas Itaaliale 20:30 ning täiseduga lõpetanud Leedule 15:20. Parema korvide suhtega pidanuks teise koha ühes edasipääsuga pälvima Eesti.
Itaallased asusid protestima, mis tol ajal oli üldse üsna levinud variant kaotatud mängu puhul. Egiptus loobus üldse. Seepeale esitasid noodi eestlased. Lahenduseks pakuti välja kordusmäng Eesti ja Itaalia vahel. Nüüd lõid lokku ühes saapamaa sellidega ka prantslased, ähvardades samuti koju sõita, mis ajanuks turniiri sootuks lõhki.
„Nüüd lõid lokku ühes saapamaa sellidega ka prantslased, ähvardades samuti koju sõita, mis ajanuks turniiri sootuks lõhki.“
Eesti otsus protest tagasi võtta ajas küll siinse meedia tagajalgadel pöördesse, ent kossumeestele jäi õigus võidelda kohtadele 5.–8. Säru tehti esmalt Tšehhoslovakkiale 39:20 ja seejärel ka valitsevale Euroopa meistrile Lätile 41:19. Meile viies koht, tiitel Leedule. Oh kui palju kordusi seisab selles valguses ees tänavu!
Kaks kevadet hiljem kogunes vana maailma korvpallikoorekiht Kaunases. Seekord mängisid 8 koondist 7 päeva ringsüsteemis. Eesti alistas Ungari 64:20, Soome 91:1, Itaalia 29:22 ja hõbedal lõpetanud Läti 26:25. Alla vannuti Prantsusmaale 31:33, Poolale 36:40 ja taas tiitli pälvinud Leedule 14:33. Jälle viies koht.
Iseseisvudes kuuendad
Finaalturniiride tänapäevane kronoloogia startis eestlaste jaoks 22. juunil 1993. Pea 4000 silmapaari ees võttis Eesti turniiri avakohtumises Berliinis skalbi (113:103) suurelt Saksamaalt endalt. Mäng toimus samas hallis, kus 57 aastat varem pärjati kahe olümpiakullaga Kristjan Palusalu. Kuusmaa viskas 30, Pehka ja Babenko 23 punkti.
Sakslaste peatreeneriks kerkinud, juba siis nimekas Svetislav Pešić ja Rauno Pehka kohtuvad just tänavu FIBA treenerikoolitusprogrammi tõttu üpris sagedasti ning Müncheni Bayerni praegune loots väänavat ikka veel nägu, kui too konkreetne matš jutuks võtta. Eesti järgmine mäng sloveenidega läks vastupidist rada. Kaitsehunt Jurij Zdovc sai talle antud ülesandega, Kuusmaa maha murda, peaaegu hakkamagi. Hoida meie linalakast snaiprit 15 sanga peal tähendas ühtlasi 80:63 sloveenide võitu, mis sel korral jäigi nende ainsaks trofeeks.
Alagrupi viimane pusimine Belgiaga määras sisuliselt kas kilbil või kilbiga. Peamiselt eestlaste kontrolli all veerenud duell kippus ootamatu fopaaga lõppema. 5 sekundit enne lõpuvilet oli Belgia ühega peal. Kaitse rappis kogu jõuga Kuusmaad, kes leidis sööduga korvi all vabanenud Metstaki. Korv ja vabavise juba meelega mööda, et järelejäänud sekund ära kulutada. Eesti võit 79:78 tõi ka tihedas alagrupis esikoha.
Vahegrupp algas türklaste vastu. Pingelise kohtumise viimasel minutil said osmanite pojad seisul 77:74 kolmel korral kaare tagant pommitada, aga õnn püsis sel korral Maarjamaa meestega ja mänguseis enam ei muutunudki. Et Türgi ja Belgia olid vahegrupis endiselt nulli peal, avanes eestlastele uks kaheksa parema hulka Münchenis juba siis, kui kaks mängu olid veel pidamata.
Nii võis mõnigi vandenõuteoreetik kaotatud mänge Prantsusmaale ja Horvaatiale pidada Salumetsa tarmukaks taktikaks, kuidas jõudu tuleviku tarbeks hoida. Veerandfinaalis Venemaaga oli meestel aga toss üpris väljas. Kuluaarides on kõlanud ka etteheiteid, justkui ei kasutanuks mehed paari puhkepäeva kõige spordimehelikumal moel. Niigi oli hüpatud üle oma varju. Teiste meelest andis just sel hetkel enim tunda Tiit Soku eemalejäämine. Igatahes said 82:61 edasi venelased.
Eestil tuli püssid uuesti laadida Bosnia vastu. Kuusmaa lammutas üksinda 40 silma, üle 10 said veel Metstak, Nagel, Pehka ja Babenko. Tasuks võit 99:91. 1993. a viimane mäng peeti Hispaania vastu 3 juulil. Babenko ladus 25 punkti, Kuusmaa 19, ent teistelt liigset tuge ei tulnud. Hispaania võitis 119:80, lõpetades EMi viiendal kohal. Äsja oma lipu alla saanud eestlastele jäi kuues positsioon.
Saldo kokku napilt negatiivne: 4 võitu ja 5 kaotust. Jõudsalt ringlema asunud tõik, justkui olnuks Eesti ainus, kel õnnestus hilisemal tiitlivõitjal, Saksamaal, selg prügiseks teha, on pelgalt linnalegend. Võõrustajatest käis vahegrupis jõud üle ka Prantsusmaal ning Horvaatial.
Uue sajandi neljateistkümnendad
Seejärel tuli oodata 2981 päeva, enne kui Eesti mees taas EM-finaalturniiril palli sai puudutada. Paraku kujunes eestlaste reis Antalyasse ka mängijate jaoks rohkem turismireisiks. 31. augustil 2001 toimunud avakohtumine oli justkui ajaloo taaselustumine – vastaseks jälle vana hea Saksamaa. Nowitzki, Pesic, Femerling ja Co sel korral end üllatada ei lasknud. Müürsepa ja Teiniga täienenud sinisärkidele tehti tuul alla 92:71.
Päev hiljem kütsid põhjamaa meestele tulise sauna jugoslaavlased. Predrag Stojakovici lõi armutult leili (18 minutiga 21 punkti), meil omakorda oli korv kaanetatud (22 kaugviskest leidis tee rõngasse ainult 3) ja eesliin lühikesevõitu (lauavõitluse allajäämus 42-27). Mänguaja nulli jõudes jõllitas tabloolt vastu häbistav 113:58.
Kolmandas mängus korraldasid kontserdi Gordan Giricek ja Damir Mulaomerovic, nuheldes eestlasi 81:69. Üleplatsimehe tiitel 24 punkti visanud Müürsepale oli nadimast nadim lohutus. Turniir selleks korraks läbi.
Kaua tulnud, kaunikene?
Edasi tuleb kossusõbral vahepeal väga paksu tuhakihi alla mattunud ootusesütele 5116 ööd ja päeva lootusetuult puhuda. Ajani, mil kätte jõuab 5. september 2015. Hetkeni, kui kell 15.30 kõlab Riias avavile kohtumises, kus taas astub eestlase jalg korvpalli EM-finaalturniiril platsile.
Sel korral on Saksamaa asemel esimeseks proovikiviks Tšehhi. Rinda tuleb pista taas Belgia, Ukraina, Leedu ja viimaks peoperemeeste lätlastega. Et Prantsusmaale Lille’i linna kõrgemate kohtade peale mängima pääseda, tuleb vähemasti kaks satsi enda selja taha jätta.
Kaht eelmist finaalturniiri köögipoolelt näinud Toomas Kandimaa usub, et ülesanne pole kontimurdev. „Aga“-sid jagub siia juurde aga selja ja sülega. „Leedu murdmiseks peab olema üpris imeline päev. Avakohtumine, nagu on näidanud varasem praktika, võib olla määrav mitte ainult selle ühe võidu või tulemuse poolest, vaid eelkõige emotsionaalselt,“ arutleb Tartu Rocki abitreenerina leiba teeniv endine tippmängija.
„Loosi üle oleks patt nuriseda, aga kergeid vastaseid sellel tasemel enam pole. Tšehhidel on mitu euroliiga tasemel meest varnast võtta. Belgia, aga eriti Ukraina puhul, sõltub palju, millised mehed koondisse kokku saadakse.“ Kas Kandimaal endal õnnestub ka mänge saali vaatama minna, pole veel selge. Hooaja ettevalmistustöö klubi juures on septembri algul ilmselt täies hoos.
Suurturniiri melu on aga midagi sellist, mida tema arvates kirjeldada polegi võimalik, seda tuleb kogeda. „Võiks võrrelda laulu- või tantsupeoga. Seal on kohapeal midagi ülevat, millist tundmust teleri ees lihtsalt ei teki. Nagu hea kontsert live’is, toob judinad seljale jooksma. Kodus üht mängu vaatama tulles pääsevad olmemured palju rohkem saali kaasa – turniiril, ära eemal, ei pea nii kiirelt tavaellu tagasi tormama, saab hoida end korvpalliemotsioonide lainel pikemalt. Nautida melu.“
Ka nõustub Kandimaa, et paari kiviviske kaugusel peetav turniir pakub suurepärast võimalust tunda end palju rohkem eestlasena. Seal, ühiselt, ei voola soontes enam punane, vaid sinimustvalge veri. See on hea tunne! Proovige järele, kui ei usu! Juba usutegi!? Siis Riias näeme, rsk.
[alert color=”violet” icon=””]2015 EM ajakava:
5. september kell 15:30 Tšehhi–Eesti
6. september kell 15:30 Eesti–Belgia
7. september kell 21:30 Ukraina–Eesti
9. september kell 21:30 Eesti–Leedu
10. september kell 18:30 Läti–Eesti[/alert]
Tekst Rasmus Rekand (Tartu Ekspress), fotod Eero Vabamägi, Shutterstock
Eesti kohtunikud Euroopa väljakutel