Aprill, Augusta, Amen corner ja asalead

Golfihooaeg Eestis kohe-kohe algamas ja sobivaim viis ennast mõnusale golfilainele viia on aprilli alguses The Mastersit vaadata.

Nii nagu tähestikus, algab ka golfis kõik A-st. Üks neljast meeste profigolfi suurturniiridest toimub igal aastal aprilli esimesel täisnädalal eranditult Augusta National golfiklubis, Ameerika Ühendriikides. Ajaloolist, sel aastal järjekorras 82. korda toimuvat ja täiesti erilise atmosfääriga suurturniiri õnnestus mul oma silmaga neli aastat tagasi vaatamas käia ning siinkohal jagan mõtteid, seiku ja tähelepanekuid 2014. aasta kevadest.

Kullahinnaga piletid

The Masters golfivõistluse pileteid on praktiliselt võimatu saada. Natuke lihtsamalt leiab pileteid harjutuspäevadeks, mis on võistlusnädala esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev, kuid selleks on samuti parajas koguses õnne tarvis. Kohtusin kolmapäevasel harjutuspäeval tulihingeliste golfifännidega Iirimaalt ja Kanadast, kes olidki selleks puhuks spetsiaalselt Ameerikasse lennanud. Nad eeldasid, et ka mina olen vaid üheks päevaks tulnud ning kui pahaaimamatult mainisin, et mul on plaanis esimest ja viimast võistluspäeva kohapeale vaatama tulla, siis muutusid uued tuttavad näost sama rohelisteks kui Mastersi tšempioni pintsak. Kuna ammustel aegadel olid piletid eluaegsed, mida sai järgmisele põlvele pärandada, siis uute piletite arv on limiteeritud. Pileteid on võimalik võita iga-aastaselt loosiga, milleks tuleb end spetsiaalsel veebilehel registreerida ning jääda lootma heale loosiõnnele.

Looduslik parkimisplats

Augusta National golfiklubi territooriumi juurde kuulub roheline mitte asfalteeritud parkimisplats, mis oli varasemalt tavaline elamurajoon. Võistlus on aastatega üha suuremaks kasvanud ning klubi vajas lisaparklat, et ca 30 000 pealtvaatajat saaksid väljakule lähemale parkida. Selleks kulutati 8,3 miljonit dollarit, et majad ära osta, maha lammutada ja ühel nädalal aastas fännidele murupeal tasuta parkimist pakkuda. Kaks maja on seal tänase päevani püsti – majaomanikud ei ole nõus elukohti müüma. Kord aastas tuleb ära kannatada tohutu liiklus, kuid kogu ülejäänud aasta saavad nad nautida vaikses rohelises pargis elamist. Arvestades suurt pealtvaatajate hulka on lisaks looduslikule parkimisplatsile radade vahele hämmastavalt hästi ära paigutatud söögikohad, telefoniputkad, tualetid, tribüünid ja istumisalad ilma, et need kuidagi kauni golfiväljaku vaateid riivaks.

Pikad traditsioonid

Tänasel päeval maailma parimate hulka kuuluva 6799 m pikkuse golfiväljaku idee algatajaks oli legendaarne Bobby Jones. Koos Clifford Robertsiga leiti Georgia osariigis Augusta linnas sobilik maatükk ning võeti ühendust šotlase Alister MacKenziega, kes aitas väljakut disainida. Esimene võistlus peeti 1934. aastal ja kolmel korral on võistlus ära jäänud, teise maailmasõja tõttu aastatel 1943-1945. Par 72 väljaku rajad on erinevate puude või põõsaste nimedega, näiteks: magnoolia, kadakas, Carolina kirsipuu, asalea, tuliastel jt.

Suurturniiridest on The Masters kõige väiksema osalejate arvuga. Võistlusele saab ainult kutsetega ning erinevalt teistest major’itest Mastersi puhul ootelisti ei ole. Maailma rankingu TOP 50 saavad võistlema automaatselt, lisaks varasemad Mastersi võitjad, kellel on eluaegne osalemiseõigus, Players Championship võitja (kolm aastat), valitsev U.S Amatööride MV võitja jt ajutised erandid.

Kindlad reeglid

Roheline võitjapintsak on iga golfimängija unistus ning see traditsioon sai alguse 1937. aastal. Tol ajal kandsid Augusta Nationali klubiliikmed rohelisi pintsakuid võistlustel, et nad oleksid äratuntavad ning tellida sai neid kehakatteid pro-shop‘ist ehk golfipoest. Võitjale mastersi-rohelist värvi pintsaku selga panemise komme sai alguse 1949. aastal.

Alates 1960. aastast toimub võistlusnädala kolmapäeval legendaarne par3 võistlus, kus valitseb väga mitte-ametlik atmosfäär. Mängijatel on caddie’deks naised, lapsed, lapselapsed, sõbrad ja elukaaslased ning suheldakse vahetult fännidega. Kõik osalejad ei mängi isegi võidu peale – vahepeal võib mõne löögi teha caddie‘na ametis olev traditsioonilises valges kombinesoonis abiline. Esmaspäevast kolmapäevani on lubatud mängijatelt ka autogramme küsida. Võistluspäevadel kehtib reegel, kus ettenähtud kohtades võivad alla 16-aastased noored ja lapsed autogramme küsida, muudel aegadel ei tohi mängijaid segada. Par3 võistlusega käib jätkuvalt kaasas needus: nimelt ei ole kolmapäevase mõõduvõtu võitja samal aastal Mastersil mitte kunagi triumfeerinud.

Täiesti omanäoline atmosfäär

Teiste võistlustega võrreldes on Masters eriline ka seetõttu, et telefonid ja fotokaamerad ei ole territooriumile lubatud, kaamerat tohib kasutada vaid harjutuspäevadel. Helistamiseks on spetsiaalsed telefoniputkad. Oma toolikese saab spetsiaalsesse istumis-alasse paigutada ja mitme tunni pärast on see endiselt samas kohas omanikku ootamas. Perfektses korras olev väljak, kus ükski murulible ei kasva vales suunas, kaunites värvides õitsevad asalead, viisakalt häid sooritusi tunnustav publik, naeratavad abivalmis vabatahtlikud ja võistlus võib alata. Olen varasemalt käinud erinevaid LPGA, PGA, Euroopa Tuuri ja Naiste Euroopa tuuri võistlusi vaatamas, kuid sellist atmosfääri, mis valitseb tol nädalal Augustas ei ole varem õnnestunud kogeda. Rajad, mis televiisorist ja ajakirjadest ammu tuttavaks saanud, on tegelikkuses oluliselt mägisemad, griinid palju suuremate kalletega ning kaks korda ei pidanud kiusatusele vastu: kükitasin ja kontrollisin oma käega, kas tegemist on ikka päris muruga. On küll.

Vaatamisväärsused nagu Magnolia Lane, Amen Corner ehk rajad 11,12 ja 13; Hogani, Nelsoni ja Sarazeni sillad ja Rae’s Creek on täpselt nii maagilised nagu televiisorist või fotodelt paistavad.

Toimib õlitatult

Pigistasin oma suurepärasest – ükskord elus – võimalusest välja maksimumi ning kõikidel päevadel olin varahommikust kuni päikeseloojanguni jälgimas, mida ja kuidas tehakse. Range’l, harjutusaladel, tribüünidel ja väljakul sai nii lähedalt kui distantsilt toimuvat nautida. Lisaks sellele, et mängijatele on loodud maailma parimad tingimused, on Masters ilmselt kõige enam pealtvaatajatele unustamatut kogemust võimaldav turniir. Iga pisim detail on läbi mõeldud ja kõik toimib õlitatult. 2014. aasta võistluse viimane päev pakkus põnevust just esimesel üheksal rajal. 20-aastane Jordan Spieth ja Bubba Watson pakkusid birdie’de rohke lahingu, kuid teisel poolel ei leidunud vasakukäelisele mehele enam vastast. Bubba Watsoni jaoks oli see teine roheline pintsak.

Minu Mastersi kogemus oli kauaaegse unistuse täitumine ning olin vähemalt sama õnnelik kui Bubba.

Tekst: Mari Rauna, professionaalne golfar ja treener

Fotod: erakogu