Gertrud, Jana ja Brit Maria – jalgpallurid ja fotograafid

Gertrudile meeldib ka muid alasid pildistada, kuid jalgpalli seetõttu, et ka ta ise mängib seda ning just jalgpallist sai spordifotograafia tema jaoks alguse. “Jalgpalli on siis eriti hea pildistada, kui on atraktiivne mäng, kus on kohal ka mõlema meeskonna fännid, kes võistlevad ka omavahel. Sellistest mängudest saab tavaliselt kõige paremaid emotsioone,” ütleb Gertrud. Ka Janale meeldib vutti pildistada seetõttu, et ta mängib ise ning on nüüdseks suure osa elust jalgpallile pühendanud. “Jalgpalli pildistamise teeb põnevaks see, et keegi ei poseeri. Hea pildi saamine oleneb just hetke tabamisest ning kahte samasugust situatsiooni ei tule ette mitte kunagi,” räägib Jana. Kolmas tütarlaps Brit Mariagi ei ole selles suhtes erand. “Kui olin noorem, mängisin ise jalgpalli ja samuti olen väiksest peale kaamera käes ringi jooksnud. Alguses tegin pilte oma lõbuks, kuid nüüd on hobi tööks välja kasvanud. Armastan jalgpalliga kaasnevat ehedat emotsiooni, nii mängijate kui fännide nägudel. Jalgpallis on olemas kaotusvalu, võidurõõm ja muud sportlikud hetked, mida püüda,” lausub Brit Maria.

 

Koha eest võitlema ei pea

Tüdrukud kinnitavad ühest suust, et platsi servas pildistamiseks koha valimisega Eestis probleeme ei ole, igaüks leiab endale meeldiva positsiooni, aga kunagi ei tea, kus on just selles mängus parima foto tegemiseks õige koht. “Tavapärane koht, kust pilte tehakse on värava tagusel alal, suurematel mängudel tohibki ainult seal pildistada – näiteks koondise mängudel. Eesti Premium liigas võib üldiselt igalt poolt pilti teha, siis jällegi oleneb hea koht sellest, kumb on ründavam pool. Mõnikord on parem teha fotosid külje pealt või hoopis keskjoone juurest,” toob Gertrud välja. Jana lisab, et parima koha valik sõltub sellest, kuidas fotograaf harjunud on või mis tehnikat ta omab. “Üldiselt on “kuumad tsoonid” nurgalippude ja väravate vahelisel alal, aga jalgpall on väga ettearvamatu mäng ja hea pildi võib saada ükskõik mis positsioonilt,” arvab ta.

Tehnika on erinev

Fotograafi töö ei ole alati kõige kergemate killast, just seetõttu, et omajagu varustust peab ikka kaasas vedama. Kui palju täpselt, on jällegi individuaalne. “Täisvarustuses kott (fotoaparaat, objektiivid, sülearvuti ja muud vajalikud asjad) kaalub ligikaudu 9-10 kg. Igale mängule ma kõike kaasa ei võta, sest alati pole vaja mängu ajal pilte üles panna ja siis ma arvutit tavaliselt kotti ei pane,” ütleb Gertrud. Jana lisab, et mõnikord piisab ka ühest objektiivist, aga tegelikult on ju fototehnikat saadaval väga erinevas suuruses ja erinevas kaalus. “Vaadake mõnikord, kui suured on jalgpalli fotograafide objektiivid ning võite ise arvata, kas fotograafid peavad veel eraldi jõusaalis hantleid tõstmas käima või mitte,” lausub ta muiates. Brit Maria aga ütleb, et varustust kaasas kanda ei ole raske. “Mina kasutan tööks enamasti ühte kere ja kahte objektiivi. Kere kaal on umbes kilo ja objektiivi kaal 1,5 kg. Teine objektiiv on kergem ja ei kaalu nii palju,” selgitab ta.

Emotsioonid räägivad

Millised aga on parimad fotod jalgpallist? Gertrudi sõnul on raske valida ühte parimat, kuid kõige parema tunde tekitab see, kui on õnnestunud tabada kedagi väravat tähistamas – olgu siis mängijaid või fänne. “Teisel kohal oleks väravavahi tõrjed, sellised n-ö tiigrihüppe tõrjed, kuid nende jaoks tuleb üldiselt väga hästi ajastada ja neid ei tehta ka nii väga tihti,” räägib ta.

Jana arvates on parimad fotod need, mida teistel ei ole. “Mõni hea emotsioon või olukord, mille saad kaadrisse tänu õigele kohavalikule või lihtsalt õnnele. Jalgpallis pakub emotsioone eelkõige väravate löömine,” kinnitab Jana

Brit Maria üritab pildile püüda võimalikult palju erinevaid hetki. “Ei saa otseselt öelda, et mõni pilt meeldiks teistest rohkem, aga kindlasti on hea vaadata ja teha fotosid, mis annavad edasi hetke olulisust – ehk siis pilt mõnest kurvast või rõõmsast mängijast, olulisest väravast või tõrjest,” kirjeldab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu