Elvast pärit laskesuusataja Kalev Ermits on kuulunud Eesti täiskasvanute koondisesse juba 2013. aastast. Ta on kahel korral osalenud olümpiamängudel, jõudnud MK-etappidel esikümne piirile ning tulnud eri distantsidel nii Eesti kui ka Soome meistriks. Kahel korral on ta valitud aasta parimaks Eesti meeslaskesuusatajaks.
Kalev, kuidas sa spordi juurde jõudsid?
Spordi juurde jõudsin juba päris noorena suuresti tänu emale, kes tegeleb tänase päevani orienteerumisega ja on enda vanuseklassis päris arvestatav tegija. Ise alustasin orienteerumisega 3-4-aastaselt, käisin emaga kaasas. Kui Elvas kooli alustasin, läksin kergejõustikutrenni. Selle alaga tegelesin umbes 6-7 aastat.
Kuidas sa suusatamise leidsid?
Elvas toimusid igal nädalal suusasarjad, millest osa võtsin. Ega mul eriti hästi välja tulnud – jäin stardipaugu kõlades alati rivi lõppu –, kuid kuidagi oli mul ikka südikust alati võistlema minna. Tuntud treener Rein Pedaja kutsus mind mitu korda suusatrenni, aga esialgu jäin truuks kergejõustikule. Mingil hetkel otsustasin siiski minna ja suusatamisega olen tegelenud 2006. aastast.
Parasjagu oli käsil Eesti suusatamise kuldajastu ja laskesuusatamisest polnud juttugi. Eks endalgi oli olümpiamänge vaadates õhin sees. Kuid esimesel kevadel sain relva proovida ja vaatasin, et see on hoopis ägedam ala. Nii saingi laskesuusatamise pisiku.
Elva Gümnaasiumist läksin edasi Audentese spordikooli Otepääl, seejärel Muonio suusaakadeemiasse. Suusaakadeemia tegi koostööd ametikooliga ja tänu sellele on mul taskus ka kokapaberid.
Mis on kõik need aastad sind motiveerinud?
Kõige rohkem on mind motiveerinud ala enda areng, mis tähendab ka sportlaste jaoks pidevat kohanemist ning täiuslikkuse otsimist. Ideaalseid sportlasi siin ei olegi, kõik eksivad. Laskesuusatamine on nii detailirohke, et enne igat starti on pidevalt nuputamist. See ongi selle spordiala võlu, mis hoiab mind motiveerituna. Mina olen olnud suhteliselt hilise arenguga. Kõige kriitilisemad aastad ongi juunioride klassis, kui veel ei saa jalga koondise ukse vahele ja elus on palju muid ahvatlusi. Minu suurim areng toimus just sellel ajal.
Kuidas end kehvematel päevadel motiveerid?
Neid päevi tuleb ette. Vahel, kui on mitu kehva päeva järjest, siis katsun rahuneda ja olukorda seedida. Nii tuleb soov teha vigade parandus ja pingutada jälle, seekord paremini. Kodus oleme Reginaga (Kalev Ermitsa elukaaslane on laskesuusataja Regina Oja, toim) kokku leppinud, et kui mõlemal on kehv päev, siis ei jorise, vaid katsume leida midagi positiivset.
Millised on sinu treeningud praegu?
Tegeleme võrdselt suusatamise ja laskmisega. Koondise uus peatreener Fiodar Svoboda Valgevenest on toonud palju uusi teadmisi. Mais-juunis tegelesime pikalt rahuliku laskmisega. Juulis-augustis oli palju rullsuuskadel tehnika lihvimist ja nüüd keskendume laskmisele intensiivsete koormuste juures. Laskmise ja üldfüüsisega tuleb tegeleda samal ajal. Uus treener on väga laia ampluaaga, valdab kõike. Praegu tundub, et tema suust tuleb vaid puhast kulda. Meil on koondises ka värsket verd: just lisandusid neli noormeest juunioride klassist. Õhkkond on hea. Treening on elukestev protsess – olen ise kaheksa aastat kuulunud koondisesse, kuid õpin siiani ikka veel suusatama.
Kui palju sa aasta jooksul treenid?
Kokku tuleb umbes 750 treeningtundi, millele lisandub laskmine, umbes 100 tundi. Laskmise suurim koormus jääb maisse-juunisse.
Kas mõni tegevus on ka trenniväliselt keelatud, pidades silmas vigastuste ohtu?
Otseselt midagi keelatud pole. Tippsportlastena anname endale aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Ise olen talve jooksul mõnikord mägedes suusatanud, aga teinud seda rahulikult. Mäesuusatamine ja alpinism on mulle väga südamelähedased ja tänu spordile olen neid lähemalt näinud. Tulevikus tahaksin tegeleda nende aladega lähemalt, miks mitte ka langevarjuhüpetega, ööbida mägihüttides jne.
Kes on olnud sinu eeskujud?
Suurim eeskuju ongi olnud minu ema, kes siiamaani võistleb. Eestist oma kandi mees Roland Lessing, kes on jäänud silma töökuse ja distsipliiniga. Maailma eliidist on esimesed mälupildid ajast, kui suusatasid Raphaël Poirée ja Ole Einar Bjørndalen. Nende meeste järgi joondusid tollal kõik.
Miks on spordis sinu jaoks see maagiline miski, mille pärast sa hommikust õhtuni trenni teed?
Ilmselt on sport mul veres ja sellest on kujunenud minu elustiil. Õnneks on laskesuusatamine nii mitmekülgne, et sellest ei jõuagi tüdineda. Ettevalmistusperioodil jookseme, sõidame rattaga, käime jõusaalis. Lai spordialade valik on aidanud hoida vaimu värskena. Pärast sportlikku pingutust tekib kehas mõnus energialaeng, mitte väsimus.
Mis on laskesuusatamises sinu lemmikdistants?
Lemmik on ühisstardist sõit, mida ma ise pole kahjuks saanud maailmatasemel veel proovida. Üks minu eesmärk on see, et saaksin 30 maailma parima mehe hulgas selles sõidus startida. See on ka televaatajale kõige vaatemängulisem, n-ö kuninglik distants. Laskesuusatamises ei saa kohas kunagi lõpuni kindel olla – või vähemalt ei saa kohas kindel olla kuni viimase tiiru lõpuni. Selle ala võlu ongi ettearvamatus. Seda enam võtan mütsi maha nende ees, kes on pidevalt eesotsas.
Kuidas meelitada noori trenni ja üldse spordi juurde?
Arvan, et kõik algab loodud keskkonnast, suuresti vanematest. Kui vähemalt üks vanem on sportlikult aktiivne, siis see tõmbab lapsed kaasa. Lumepall läheb ise veerema. Lapsed võiksid tegeleda sellega, mis on alguses meeldiv ja mänguline. Noortele meeldib moega kaasas käia ja sport on kindlasti praegu moes. Igal juhul keha pärast tänab.
Tänapäeval on spordiriiete ja varustuse valik väga lai ja pakkujaid on palju. Mida sina eelistad?
Spetsiifiline varustus ehk suusad ja saapad on mul Fischerilt ning suusariietus Moomoolt. Muus spordivarustuses eelistan adidast. Selle brändi juures meeldib mulle Terrex sari, mis on spetsialiseerunud välitingimustes sportimisele. See sari on mõeldud ka väga ekstreemseteks oludeks, kvaliteetsed vihmariided ning jooksutossud on haakuvad ja veekindlad.
Sa oled kokapaberitega. Kui palju on sul aega kodus kokata?
Laagritevahelisel ajal meeldib mulle väga kodus süüa teha. Valmistan hommikusööki, lõunat ja õhtusööki. Minu lemmikköök on Itaalia. Armastan süüa ka silmadega – teen alati korraliku garneeringu, viimistlen põhjalikult. Võrdluseks – laagrites ja võistluste ajal peab toit olema kerge ja lihtsalt seeditav ning mitte liiga kirju, et organism saaks vajalikud toitained kiiresti kätte. Mul ongi kolm kirge: sport, elukaaslane ja kokkamine.
Tekst: Kärt Radik
Tartu Linnamaratoni programmis on valikut igale jooksusõbrale