Eesti koondise korvpallur Kregor Hermet on jõudnud Prantsusmaa kõrgliigasse, kus ta mängib JDA Dijoni ridades. Kregor räägib oma senisest teekonnast, suurimatest saavutustest ja tagasilöökidest ning sellest, kuidas leida motivatsiooni ka siis, kui tahtmist napib.
Korvpall on viinud sind tänaseks Eesti koondisesse ja Prantsusmaa kõrgliigasse. Kust see teekond alguse sai?
Korvpall on olnu minu elus põhimõtteliselt kogu aeg, kuna mu ema mängis korvpalli professionaalsel tasemel kuni minu sünnini. Ise hakkasin regulaarselt treenima ja korvpallitrennis käima esimeses klassis.
Millal taipasid, et sul on reaalne võimalus korvpallist karjäär teha?
Noorena ma eriti ei mõelnud sellele, kas korvpallist võiks saada minu karjäär. Pigem hakkas see ajapikku tunduma loogilise rajana. Mul olid omad iidolid – alguses rohkem NBA-st, nagu noortel ikka, hiljem tuli rohkem pildile ka Euroopa korvpall.
Vanuseklassides edasi liikudes sain aru, et olen oma ealiste seas arvestataval tasemel ning korvpalliga tasub jätkata ka pärast noorteklasse. Nii tuli üleminek profikorvpalli üsna loomulikult.
Millised on olnud sinu karjääri kõige raskemad perioodid ning kuidas nendega toime oled tulnud?
Madalseise ja raskeid perioode tuleb sportlaskarjääris ikka ette. Esimene suurem tagasilöök oli mul 16-aastaselt, kui kasvamisest tingitud liigeseprobleemid tõmbasid paariks aastaks korralikult pidurit. See oli raske, kuid korvpallist loobumise mõtet mul ei tekkinud.
Järgmine keerulisem periood oli Kalevis esimese lepinguaasta teisel poolel, kui tekkisid terviseprobleemid ja tuli enda jaoks uuesti läbi mõelda, kuidas edasi liikuda.
Üks raskemaid etappe algas 2022. aastal, kui jäin Milano EM-ilt eemale ja läksin Poola. Olin teinud palju tööd selle nimel, et taas välismaale jõuda, aga seal ei saanud ma ennast nii realiseerida, nagu lootsin, ning lisaks sain vigastada. Soov väliskarjäär uuesti üles ehitada sai tugeva löögi ja pidin Eestisse tagasi tulema.
Mentaalselt oli see väga raske aeg. Tuli leppida, et pean mõnes mõttes paar sammu tagasi astuma ja hakkama uut teed otsima.
Millise korvpalliga seotud saavutuse üle tunned kõige rohkem uhkust?
Üks on kindlasti 2025. aasta Riia EM-i koondisesse pääsemine – suurturniiri atmosfäär ja kogu see kogemus olid väga ägedad. Tulemuste poolest ei saavutanud me küll kõike, mida tahtsime, aga inimlikus plaanis on see kindlasti sündmus, millele vaatan väga positiivselt tagasi.
Samuti hindan kõrgelt Kalevis veedetud aastaid, sest kasvasin seal väga palju nii mängija kui inimesena. Kogu keskkond muutus mulle väga koduseks ning olen tänulik, et sain seal nii pikalt olla ja tunda, et kuulun sellesse klubisse.
Liitusid aasta alguses Prantsusmaa kõrgliiga klubi JDA Dijoniga ning sinuga pikendati lepingut ka järgmiseks hooajaks. Kuidas hindad enda senist mängu Prantsusmaal?
Isiklikult pean endaga suures plaanis rahule jääma, sest suutsin teha mitu sammu edasi. Tulin kõvemasse liigasse, kus mängustiil on teine, kehad suuremad, kiirused kiiremad ja eelarved suuremad – igas mõttes Euroopa tippliiga. Mul õnnestus endast jätta selline märk, et mind hakati Prantsusmaal tähele panema, ning pakkuda klubile väärtust, mis pani neid nägema mind ka oma tulevikuplaanide osana. Mul on hea meel, et suutsin ennast tõestada nii endale, klubile kui ka liigale üldisemalt.
Kui suur on Prantsusmaa ja Eesti kõrgliigade tasemevahe ning kas sisseelamine oli keeruline?
Tasemevahe on märkimisväärne, aga kuidagi õnnestus mul suhteliselt kiiresti oma rütm leida. Juba nädala-kahega tundsin end meeskonna osana ning sain aru, mida eesootav aeg endast kujutama hakkab. Pikka või konarlikku sisseelamisperioodi ei olnud.
Kas sinu treeningplaani mahub lisaks korvpallile ka teisi treeninguid?
Aasta lõikes on treeningud üsna mitmekesised. Kaks-kolm korda nädalas teeme jõutreeninguid vastavalt mängija vajadustele ja konkreetsele suunitlusele, treenides nii üla- kui alakeha. Jõusaal on aastaringselt oluline osa treeningplaanist.
Hooajavälisel ajal meeldib mulle ka jooksmas käia – kas selleks, et suvel vormi hoida, või lihtsalt selleks, et mõtteid vahelduseks mujale saada.
Kuidas valid endale treeningvarustust? Mida pead kõige olulisemaks?
Kõigepealt tasub mõelda, milleks varustust vaja on – kas jõusaaliks, pikemateks jooksudeks või näiteks kõval või pehmel pinnasel liikumiseks. Erinevate alade jaoks on ka riietel ja jalanõudel erinevad funktsioonid.
Väga oluline on mugavus, mis on igaühe jaoks individuaalne. Jalanõusid tasub ise proovida ja tunnetada, kas need sobivad. Sama kehtib riiete puhul – need peaksid olema vastava tegevuse jaoks mugavad ja piisavalt hingavad.
Nike on sulle pikalt sümpatiseerinud. Mis sulle selle brändi puhul kõige rohkem meeldib?
Mulle on Nike alati kuidagi meeldinud – isegi nii palju, et mu koera nimi on Nike. Olen läbi lugenud ka Nike’i asutaja raamatu ning arvan, et sportlastel on lihtne samastuda selle filosoofiaga, mis on brändiga algusaegadest saadik kaasas käinud.
Mulle meeldib ka Nike’i väga lai valik. Jalanõude seas leidub nii eri tüüpi jooksu- kui ka vabaajajalatsid ning sama kehtib riiete kohta – leiab nii stiilseid vabaajariideid kui ka väga mugavaid spordiriideid. Hindan seda, et nende valikust leian enamasti selle, mida parasjagu vajan ja mis mulle meeldib.
Millist kossuketsi kasutad?
Mul on aastate jooksul olnud väga erinevaid mudeleid. Kui leian midagi, mis hästi sobib, jään selle juurde tavaliselt pikemaks ajaks. Eelmisel aastal oli mul näiteks kuus paari KD 15-sid.
Läbi aastate on mulle väga meeldinud ka Nike Kyrie Low 5-d. Neid enam väga palju müügil ei ole, aga mõnest kohast saab veel tellida. Kobe mudelid on samuti ajatu klassika – neid on praegu küll raske leida, aga need on mulle alati hästi sobinud.
Mida soovitad inimesele, kes otsib endale sobivat spordiala, aga ei tea kust alustada?
Esiteks tuleb mõelda läbi, milline on su taust, mis tüüpi spordiala sulle võiks meeldida ja mida sa tahaksid harrastada.
Praegu on väga populaarne jooksmine, mis on tavainimese jaoks lihtne harrastus, sest ei nõua väga palju – ostad jooksujalatsid ja lähed rajale. Aga kõigile see ei pruugi sobida ning kui ei sobi, ei pea selle juurde jääma.
Tänapäeval on valida erinevaid spordialasid, mis ei paku lihtsalt füüsilist aktiivsust, vaid ka lõbu või seltskonda. Kui ei sobi jooksmine, sobib võib-olla hoopis rattaga sõitmine, samuti on praegu hästi populaarne padel.
Esimese asjana võiks proovida paari spordiala, mis tunduvad su tausta, kehatüübi või sõpruskonnaga sobivat. Ja kui leiad, et meeldib, siis läheb asi käima.
Kuidas hoida motivatsiooni trenni teha ka siis, kui tahtmist napib?
Motivatsioon on tihtipeale lühiajaline energiavoog, mis paneb midagi tegema, kuid pikaajalist motivatsiooni on palju raskem leida. Mina usun, et tuleb õppida rutiini taluma. Kui teed selle enda jaoks automaatseks, võibki seda nimetada pikaajaliseks motivatsiooniks. Siis ei pea iga päev endas mingit supermotivatsiooni leidma.
Teine oluline asi on eesmärgistamine. Kui sul ei ole pikemaajalist eesmärki, on vihmasel päeval või pärast rasket tööpäeva keeruline end trenni vedada. Kui tahad näiteks osaleda jooksumaratonil, aitab treeningplaan või väiksemate vahe-eesmärkide seadmine luua pidepunkte, millest kinni hoida ja oma arengut jälgida.
Ja lõpuks tasub kogeda seda head enesetunnet, mis pärast trenni tuleb. Isegi kui oled enne väsinud ja tunned, et ei viitsi, avastad pärast, et said hoopis energiat juurde. Kui selle tunde paar korda kätte saad, tekib heas mõttes sõltuvus. Julgustan kõiki trenni minema ja seda kogema, sest seegi võib olla väga hea motivaator.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Fotod: Keir Rämson