Seitsmevõistleja ja sprinter, aga eelkõige kaugushüppajana läbi löönud Ksenija Balta võitis 2009. aastal sisekergejõustiku EM-i ning sai 2016. aastal Rio olümpial ülitugevas konkurentsis 6. koha. Tänavuse Pariisi olümpia eel räägime temaga nii olümpiamängudest kui spordist üldisemalt.
Ksenija, millised on sinu esimesed mälestused seoses olümpiamängudega?
Esimesed mälestused on 2000. aasta Sydney olümpiast. Mulle jättis väga sügava mulje olümpiamängude avatseremoonia ja kogu protsess. Eriti hetk, kus Cathy Freeman (Austraalia kergejõustiklane, kes võitis ka 400 m jooksu-toim) süütas mängude tule. Seda tule süütamist vette pean siiani kõige ägedamaks elamuseks. Alati, kui sellele mõtlen, tulevad külmavärinad peale ning silmad lähevad märjaks.
Põhiliselt jälgisin Sidney mängudel kergejõustikut, aga sel hetkel ma kindlasti ei mõelnud, et mul avaneb kunagi võimalus olümpiaareenil maailma parimate vastu võistelda. Loomulikult elasin kaasa olümpiavõitja Erki Noolele – tegime seda Nissi Põhikoolis terve klassiga. Kergejõustiklastest eristus veel USA-d esindanud Michael Johnson, kes võitis kulla 400 m jooksus. Meelde jäi, kuidas ta stardiks keskendus, tema omapärane jooksustiil ja siiras rõõm pärast võitu. Siiamaani on just tema üks minu eeskujusid. Kogu USA koondis võistles Nike varustuses ja just Johnsoni kuldmedali võit oli hetk, mil algas minu armastus selle brändi vastu.
Millal hakkasid ise unistama olümpiale jõudmisest ning kas sul oli juba lapsepõlves oma salajane plaan?
Salajasi plaane mul ei olnud, aga olid unistused. Unistasin tihti ja suurelt. Esimene mõte tekkis aastal 2005, kui kvalifitseerusin täiskasvanute sise EM-ile ning sain samal aastal juunioride EM-il seitsmevõistluses pronksi. Hakkasin uskuma, et minus on rohkemat peidus. Minu kõrval olnud inimesed süstisid minusse enesekindlust ja ma hakkasin uskuma, et võin kunagi olümpiale jõuda. Õnneks olin ma hea kuulaja (naerab).
Olümpiamängudelt on kindlasti hulgaliselt mälestusi, aga kas sul on meenutada ka midagi õpetlikku?
Minu esimene olümpia oli 2008. aastal Pekingis, mis osutus vägagi õpetlikuks. Ma ei olnud varem kunagi ajavahega kokku puutunud, kogemust polnud ja kahjuks saigi selle reha otsa astutud. Ma ei suutnud öösel enne kvalifikatsiooni magada, võistlesin nagu vati sees ning paraku edutult. Tegin sellest vajalikud järeldused ning kaheksa aastat hiljem Rio finaalis õnnestus anda oma hetke maksimum. Brasiilias olin paremini valmis kui eales varem.
Miks on olümpiamängud sportlase jaoks see kõige-kõige tähtsam võistlus?
Olümpiamängud on maailma suurim spordisündmus, kuhu koguneb väga palju oma ala parimaid ja meeletu hulk kaasaelajaid. Teist nii arvukat vaatajaskonda pole mitte ühelgi suurvõistlusel. Kogu atmosfäär on lihtsalt nii ainulaadne, et seda on raske sõnadesse panna. Väga erilise tunde annavad juba spetsiaalselt olümpiaks valmistatud koondise riided, olümpiaküla ning loomulikult sportlased ise. Olla ise olümpial maailma parimate keskel, on suure töö vili ja privileeg.
Millistele Eesti sportlastele elad ise kaasa, kui võimalus avaneb?
Võimalusel elan kõigile meie sportlastele kaasa. Hiljuti hoidsin koos oma väikese tütrega pöialt iluuisutaja Aleksander Selevkole. Tema võistlust oli väga äge ja uhke jälgida.
Minul õnnestus 1986. aastal näha ühte maailma parimat kaugushüppajat, Heike Drechslerit Kadrioru staadionil, kui ta püstitas maailmarekordi 7.45. Kes on olnud sinu eeskujud või iidolid maailmas?
Loomulikult oli Heike ka minu lemmik. Lasin teha lausa CD tema sooritustest erinevatelt võistlustelt, et vaadata ja analüüsida tehnikat. See juhtus ajal, kui Youtube’ist ei olnud võimalik vanu salvestusi vaadata. Sain trennis katsetada erinevaid tehnilisi nüansse ja proovida leida midagi, mis mind arendaks. Arvan, et noore sportlase jaoks on väga oluline jälgida maailma parimaid ja neilt õppida.
Milline on hetkel sinu sportlik vorm ja millised on lähema aja isiklikud eesmärgid?
Sportlik vorm paraneb pidevalt. Igapäevaselt püstitan endale väiksemaid eesmärke, et jõuda punkti, kuhu tahan jõuda. Eesmärgid on eelkõige seotud sellega, et saada oma põlv uuesti täielikult toimima, et saaksin vabalt joosta ja hüpata tütrega koos. Tunda ennast piirangutevabalt ja teha seda, mida ma tahan, mitte seda, mida saan. Olla vaba!
Sa tegutsed noortetreenerina. Mis sulle treeneritöö juures meeldib ja millised on suurimad väljakutsed?
Olen alati oma treenereid väga hinnanud. Mind kasvatati põhimõttega, et treeneri sõna on A ja O ning pidime alati treenerit kuulama. Nüüd pean oma endistest treeneritest veel rohkem lugu.
Nagu teada, siis tänapäeval on treeningutele pühendumine veidi keerulisem. Paljud andekad lapsed ei soovi väga pingutada ja võistelda ning raske on neid selleks sundida, kui endil tahtmine puudub.
Positiivse poole pealt võib esile tuua, et kui noortel midagi hästi välja tuleb, siis nende rõõm ja emotsioonid on need, mis mind treenima ja oma teadmisi jagama kutsuvad. Kui ma näen, et lapsed arenevad ja lähevad paremaks, püüavad ega anna alla isegi kui kõik välja kohe ei tule, on see motiveeriv.
Mida sport on sulle suures plaanis tähendanud ning kas kunagi on sul üldse tekkinud küsimust, kas tippsport on õige tee?
Sport on minu elu ja minu esimene armastus. Olen spordile pühendunud üle poole oma elust. Ma pole kunagi kahelnud ning mul pole iialgi tekkinud küsimust, kas valida tippsport. Kohe, kui sain tunda tippsportlase elu, teadsin, et olen õiges kohas.
Nagu eespool ütlesid, siis sinu armastus Nike vastu tekkis juba lapsena. Nike toetab väga paljusid sportlasi ning nende sporditooted on maailma tipplkassist, aga kui suurt rolli hea varustus võistlustel mängib? Tundub, et tänapäeva kerged naelikud annavad nii mitmelgi alal tiivad.
Sellele küsimusele on lihtne vastata, sest loomulikult loeb hea varustus palju. Lisaks töökusele ja tugevale vaimule, on tippkonkurentsis läbilöömisele vaja tippvarustust, et olla teiste sportlastega võrdses seisus. Praeguse aja naelikute tehnoloogia on täielik ulme. Kui varem sai ainult unistatud ja nalja tehtud, et oleks tore kui tallad vetruksid, siis nüüd on need põhimõtteliselt olemas. Maailma parimate jooksjate tulemused näitavad selgelt, kui oluline on varustus. Aga ise peab ka muidugi kõva olema, ainult tossud ei jookse.
Mis sulle Nike toodete juures kõige rohkem meeldib?
Nende tossud on olnud kõige pehmemad, nende riided kõige mõnusamast materjalist ning tehnoloogia ajast ees. Rääkimata sellest, et Nike on mind ja paljusid teisi sportlasi motiveerinud oma sloganitega, nagu näiteks „JUST DO IT!“
Minu lemmikmudelid tossudest on olnud Pegasus, React ja Air Max, võtmesõnaks pehmus ja vetruvus. Riiete osas on raske midagi välja tuua, sest nii palju on neid, mis meeldivad. Kuid NikePro liibuvad püksid ja trennisärgid on küll asendamatud. Nike riiete puhul meeldib väga disain ja värvilahendused. Mitte ainult võistlustel, vaid ka trennis, suudab selle brändi riietus mind hästi tundma panna.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Keir Rämson
Miss Valentine tähistab juubelit ja toob võimlemismaailma tipud Tartusse