Eesti alpinist Kunnar Karu alustab aprilli alguses ekspeditsiooni maailma kõrgeima mäe, Mount Everesti tippu. Kui Karu oma suure eesmärgi täidab, saab temast Alar Siku, Tanel Tuuleveski, Andras Kaasiku ja Krisli Meleski kõrval viies eestlane, kes eales 8848 meetri kõrguse tipu vallutanud on. Napp kuu enne kahekuise retke algust on mehe vaim ja füüsis valmis ning jäänud on veel viimane peenhäälestus.
Viimasel ettevalmistuskuul hoiab Kunnar aktiivsust kodumaal Elamusretki juhtides ning Norras ja Rootsis matkates ning ronides. „Everestiks valmistumine on tegelikult kestnud ju aastaid. See pole väljakutse, milleks saab treenida kuu-kahega. Sinna lähevad ikkagi väga kogenud mägironijad. Püüan töö kõrvalt veel nii palju matkata kui võimalik ja olla talvistes oludes. Praeguses faasis ei ole hullumoodi treenimine enam mõistlik, pigem tuleb leida tasakaal puhkuse ja mõõduka aktiivsuse vahel.“
Kuigi kogemused ja baasteadmised on kogunenud pika aja vältel, siis spetsiaalselt Mount Everestiks valmistumisel on Karu teinud mitu olulist sammu. „Esimene neist oli kahtlemata reis Nepaali eelmisel kevadel, mille jooksul püüdsin saada värsket arusaama nepaallaste elust ning harjuda nende kultuuri ja mägedega. Everesti otsa ronimine on kindlasti võrreldes tavalise Nepaali mägedes ronimisega veidi erinev, aga ronimiskultuur selle juures on sama,“ selgitab mees.
Kõrgmäestikutreening jäi toona raskete ilmastikuolude tõttu küll ära, kuid Karu sai väärtusliku vaimse treeningu ning sügavama teadmise sellest, mis teda ees ootab. „Asjaolu, et me otseselt ronida ei saanud, oli loomulikult tagasilöök, aga sellegipoolest oli tegemist väga vajaliku osaga ettevalmistusest.“
Teise hindamatu kogemusena toob Karu välja retke Tšiilis Antofagasta piirkonnas, kus ta vallutas kahe eestlasest reisikaaslasega kolme nädala jooksul seitse vulkaanitippu, millest kõrgeim Llullaillaco (6740 m) on Lõuna-Ameerikas kõrguselt seitsmendal kohal.
“Pärast Nepaali reisi tundsin, et nüüd on vaja ka positiivset tõuget ja eduelamust. Kõik tipud, mida me tahtsime Tšiilis võtta, said võetud, aklimatiseerusime hästi. Llullaillaco on peaaegu 7000 meetri kõrgune ja seal ma tundsin selgelt, et see, mida ma praegu teen, ei ületa mu võimeid ja ma olen heas mõttes kodus. See oli positiivne kontroll ja viimane kinnitus iseendale, et kui ma teen ise kõik õigesti, siis on võimalik Everesti ekspeditsiooni ajaks olla õiges seisundis,“ kommenteerib 41-aastane alpinist.
Karu tunnistab, et vähese lume tõttu pole ta saanud teha plaanitud kõrgmäestiku vastupidavustreeninguid Alpides. „Kui olukord selliselt jätkub, siis muutub Alpides ronimine kas kaljuronimiseks või ainult väga tugevate tegijate pärusmaaks. See on ettevalmistuse osa, mis ei ole läinud plaanipäraselt, aga õnneks on Eestis olnud väga hea talv ning olen saanud klassikalist matkapõhja laduda. Loodame viimase kuu jooksul Põhjamaades natuke järeleaitamistunde võtta, aga usun, et olen piisavalt aega talvises ja külmas looduses veetnud.“
Ettevalmistuse viimases faasis soovib Karu suhelda ka kõikide Mount Everesti tipu vallutanud eestlastega. Krisli Meleski ja Tanel Tuuleveskiga on ta jutud juba ära rääkinud, ülejäänutega soovib suhelda märtsikuu jooksul. „Kahtlemata on neilt palju näpunäiteid, motivatsiooni ja enesekindlust ammutada. Võtan Everesti tippu kaasa ka Eesti lipu, mille peal on kõigi nelja head soovid ja autogrammid ehk mingis mõttes ronivad nad minuga koos.“
Tagasilöökideks tuleb valmis olla
Viimaste aastate (2006–2019) statistika kohaselt jõuab Mount Everesti tippu 65% ronijatest, mis tähendab, et ka kõige kogenum alpinist vajab edu saavutamiseks mitmete asjaolude kokkulangemist, ideaalset valmisolekut ja parasjagu õnne. Karu sõnul on ta oma mägironijakarjääri jooksul neljasajast matkast pidanud pooleli jätma umbes 25. „Üldistades on peaaegu igal aastal midagi ikkagi pekki läinud. Meenub vaid mõni üksik aasta, kus ma ei ole mäe pealt tagasi pöördunud. 90 protsenti ebaõnnestumistest on olnud ilma tõttu ja ülejäänud kümme protsenti mitmesugustel muudel põhjustel. Alustades näiteks Araratist aastal 2008, kui Saksa turistid pantvangi võeti ja kõik meiesugused kohe mäe pealt ära aeti. Või on keegi grupist haigeks jäänud ja oleme seetõttu retke pooleli jätnud,“ meenutab kogenud matkaja.
„Olen ka kümme meetrit enne Mont Blanci tippu tagasi pöördunud, sest üks grupi liige lihtsalt enam ei jaksanud. See on reaalsus, milles alpinistid elavad, ja kõik, kes ütlevad, et selliseid asju ei juhtu, on järelikult vähe roninud. Ronige rohkem ja hakkab juhtuma!“ muheleb Karu. Oluline faktor õnnestumiste ja ebaõnnestumiste juures on eestlase sõnul ka aeg. „Lihtsalt ei suuda ajaliselt nii palju planeerida. Ütleme, et mul on ronimiseks kaks nädalat, aga ilma tõttu ei saa sellest viiel päeval ronida. Kuna muu elu vajab ka elamist, siis ei saa endale tihtipeale lubada, et jään mäele kauemaks.“
Omaette kirstunael ja ehe näide ebaõnnestumisest on Karu jaoks olnud Alpides Bernina mäemassiivis paiknev 3900 meetri kõrgune Piz Palü, mis on vallutamata jäänud juba kolmel järjestikusel korral. „Tegemist ei ole sugugi kõige raskema või tehnilisema mäega. Tõstukiga sõidetakse kolme tuhande meetri kõrgusele ja siis on vaja tuhat meetrit tõusta. Kevadisel ajal kannatab seal isegi suuskadega tõusta,“ kirjeldab mees. „Mul on Šveitsis tuttav vanapaar, kes on selle mäe tipus varsti sada korda käinud. Nemad kohalikena vaatavad, et nädalavahetusel on ilus ilm, lähevad tõstukiga hommikul üles ja õhtul alla tagasi. Mina olen kolm korda proovinud ja iga jumala kord on olnud täielik maailmalõpuilm,“ naerab mägironija.
Viimati üritas mees mäge vallutada selle aasta jaanuaris, aga ilm oli pehmelt öeldes kohutav: kolmkümmend külmakraadi ja meeletu tuul. „Lisaks sellele oli ülivähe lund ja kogu liustik oli lahti. Praod olid nii suured, et suuskadega oleks see matk olnud poolenisti enesetapp. Olen kõnealuse mäe tõstukijaamas käinud erinevatel aastatel viis korda. Küll koosolekul, küll sõpradega ilusat vaadet nautimas ja eranditult iga kord on olnud sinine taevas ja tuulevaikus – ideaalsed olud tipu võtmiseks. Kui ma lähen sinna ideega tipp ära võtta, siis on alati mingi jamps – nagu Murphy seadus. Loodan, et ühel ilusal päeval õnnestub mul sinna ikka ronida.“
Karu tunnistab, et tagasipöördumised teevad alati meele mõruks, aga see käib mägironimise juurde ning kogemustest on alati midagi õppida. „Ehe näide oli Boliivia kõige kõrgemasse tippu ronides, kus ma jäin ülemises laagris tuule tõttu telgist ilma. Kõige hullem oli asja juures see, et samal aastal, kuu aega varem olin Argentinas samamoodi telgist ilma jäänud. Mida ma sellest õppisin? Järelikult tuleb selliste olude jaoks soetada tugevam telk!“ pajatab mees.
Mida keerulisemaks lähevad mäed, seda rohkem tuleb ette ebaõnnestumisi ja tagasilööke. „Kui vaadata, kuidas ronivad maailma parimad, siis nad käivad teinekord viis hooaega ühe ja sama mäe külje peal istumas, lootuses leida häid olusid ja õiget ilma, et tippu minna. Lõpuks seab ka eelarve omad piirid, mistõttu ei saa endale maailma teises otsas neid võimalusi lõputult lubada.“
Jääb ka Everesti vallutades The North Face’ile truuks
Kui suurem osa varustusest on Karul tänase seisuga olemas, siis kõige olulisem, täissulgedest ronimiskostüüm, pole temani veel jõudnud. „See on midagi, mida niisama poest osta ei saa. Teised olulisemad asjad on olemas, nüüd seisavad ees erinevad valikud. Everestile tulevad kaasa ka Tanel Tuuleveski kindad – need on hoidnud tema käed soojas ning loodetavasti hoiavad ka minu omi. Võib-olla tuleb mõni värskem ese osta ja mõned vangerdused teha. Märtsi lõpus tuleb hankida ka snäkivarud. Kokku võtan kaasa umbes 15 kilogrammi erinevat energiarikast toitu. Tuleb veel sporditoidutootjate poole vaadata ja lemmikmatkasöögid valmis panna. Karule kohaselt on meega tipugeelid juba valmis pakitud!“
Eraldi väljakutse on kogu varustuse pakkimine ja transportimine. „Saapad, sulekostüüm, kindad, magamiskott ja kõik teised kriitilise tähtsusega asjad reisivad minuga käsipagasis. Ilmselgelt ei näe see käsipagas käsipagasi moodi välja ja selle tõttu tuleb lennujaamas kindlasti omaette vaidlus. Ma olen ennegi näinud neid mehi, kes tulevad kaheksa tuhande meetri saabaste ja sulekostüümiga, lennupilet näpus, ja ütlevad, et midagi teha ei ole, neid ma ära ei pane, sest kui need ära kaovad, siis jääb mul mäkke ronimata. Ilmselt tuleb ka mul minna lennukisse, kaks jopet seljas ja suured saapad jalas,“ naerab Karu.
Kogu varustuse, millel on suled sees (välja arvatud spetsiaalne kõrgmäestikukostüüm), on Karu valinud enda lemmikbrändilt The North Face. „On lihtsalt mingid väga spetsiifilised tooted, mida The North Face ei tooda, näiteks teatud valik tehnilisi ronimiskindaid. Siiski enamik, mis on riietusega seotud, on The North Face’i toodang. Tehniline varustus on erinevatelt maailma brändidelt.“
Karu hinnangul peab säärase ekspeditsiooni varustus olema tipptasemel, ent oluline on kasutada neid tooteid, millega ollakse harjunud. „Kasutan The North Face’ilt ka selliseid asju, mida tavaline ronija endale ei soeta, aga mina tean, et mulle need sobivad. Need on spetsiifilised hübriidtooted, mis toimivad väga kindlates oludes. Tavaline ronija ostab pigem laiema kasutusega tooteid. Aga kui saad õigetes oludes kasutada sobivat toodet, siis võidad nii kaalus kui ka kasutusmugavuses.“
Viimane varustuse valik tuleb teha aga kohapeal. „Baaslaagrisse minnes on meiega kaasas head sõbrad jakid, kes aitavad natukene suurema valiku asju kaasa võtta. See annab veel pisut mänguruumi, et kas ma võtan täpselt need kindad ja tolle pesu. Loomulikult on varustuse hulk päris suur, aga viimane valik tuleb teha kohapeal ja loota, et asjad, millega üles laagrisse lähed, on piisavad, et tippu ja tagasi alla jõuda.“
Lisamotivatsiooni otsida pole vaja
Rääkides sihtide seadmisest ja motivatsioonist, on Karu mõtteviis väga selge: endale seatud selged eesmärgid motiveerivad teda enim. „Ma ei tea, kas see on õige või vale, aga see toimib minu jaoks hästi. Ma ei kujuta ette, et võtaksin matkabussi, sõidaksin suvalises suunas ja vaataksin, mis juhtub. Mõnedele inimestele see sobib, aga mina vajan eesmärki. Praegu motiveerib mind enim Everest ja seejärel kõigi kontinentide kõrgeimaid tipud. Need on minu suured eesmärgid järgmiseks kolmeks aastaks ja ma kavatsen anda endast maksimumi, et need ka täita,“ on alpinist konkreetne.
„Saavutus omaette on juba töö, mida peab tegema, et üks või teine eesmärk saavutada. Kas sa päriselt soovitud lõpptulemuseni jõuad, on viimase hetkeni küsimärgi all ning tee selle saavutamiseni kindlasti pikk ja raske, kuid see on võimalik ja see motiveerib mind. Kui midagi isegi läheb valesti, siis ma tean, et mul on veel neli muud eesmärki, mida saavutada. Kui ma ei suuda viit eesmärki saavutada, siis juba kolm on edasiminek. Lõppkokkuvõttes tuleb motivatsioon sinu seest, sügavast kogemusest, teadmisest ja arusaamast, et sa oleks selleks valmis. Ma ei pea motivatsiooni mujalt otsima, sest see on juba minu sees pikalt kasvanud. Nüüd tuleb lihtsalt tegutseda,“ selgitab Karu oma mentaliteeti.
Tema sõnul peavad eesmärgid olema piisavalt suured, aga samas realistlikult saavutatavad. „Igaühe Everest võib olla erinev, aga ma tunnen enda näitel, et kui sa unistad mõne tipu või eesmärgini jõudmisest, siis see paneb sind liikuma. Loodan, et minu teekond annab ühelt poolt ka teistele inspiratsiooni oma mistahes unistuste nimel tööd teha ja teisalt tekitab eestlastes huvi mägesid piiluda. Ma julgustan kõiki lamedast Eestist natuke kaugele vaatama ja pisut kõrgemaid kohti avastama.“
Tekst: Virgo Agan
Fotod: erakogu
Signe Ventsel: Sportlandi panus töötajate arendamisesse on märkimisväärne