Veebruari lõpus valiti Eesti Golfi Liidu uueks presidendiks Marko Kaldoja. Küsisime temalt plaanide ja mõtete kohta.
Kas otsus kandideerida Eesti Golfi Liidu presidendiks tuli lihtsalt?
See ei olnud otsus „esimesest silmapilgust”. Päris mitu inimest jõudis paari viimase kuu jooksul minuga ühendust võtta ja soovitada, et just mina võiksin seda positsiooni eeloleval perioodil täita. Kuna minu kirg ala vastu on suur ja teisalt on mul siiras soov, et golf leiaks laiemat kandepinda ka Eestis, sai missioonitunne võitu ja nii see otsus sündis.
Kui suured kingad eelmine president Marko Kaljuveer maha jättis?
Eks igal presidendil on oma käekiri ja agenda. Vaieldamatult oli eelmine president meedia alal väga pädev ning selles vallas toimus ka märkimisväärne areng: golf jõudis senisest rohkem meediapilti, seda nii elustiili- kui ka võistlusspordina. See on kindlasti oluline suund ka tulevikus, kui tahame golfi tuntust suurendada ja teadvustada põhjuseid, miks golf võiks olla kellegi hobi ja eelistatud spordiala.
Mida soovid presidendina Eesti golfimaastikul kindlasti ära teha?
Lühidalt öeldes tahan saavutada konsensusliku nägemuse, kuhu ja kuidas me golfisektoriga ühiselt edasi areneme. Selle kõige väljundiks peaks olema rohkem harrastajaid ja edukad sportlased.
Milline on Eesti golfi tase praegu?
Kuigi golfi on Eestis mängitud üle paarikümne aasta, oleme maailma mastaabis siiski veel väga noor golfiriik. Seega peab praeguste tulemustega üldiselt rahul olema. Esiteks on meil golfi harrastamiseks ja nautimiseks väga-väga head tingimused. Tihti ei oska ka praegused golfimängijad seda ise piisavalt hinnata.
Tippspordi poole pealt on meil tublid noored, kes kirglikult alaga tegelevad. Eelmisest aastast on Eesti koondisel väga suurte kogemuste ja teadmistega soomlasest peatreener, kellega mängijad on saavutanud juba väga hea klapi ja koostöö.
Millisena näed Eesti golfi kolme aasta pärast?
Praegu on suurim mure harrastajate arv, väljakud mahutaksid mitu korda rohkem mängijaid. Suurem kandepind looks eeldused ka uute tippude tekkele. Seega kolme aasta pärast on üks olulisemaid mõõdikuid kindlasti mängijate arv. Eelkõige loodan, et paljud kaasmaalased on avastanud selle ala võlud ja naudivad golfi kui kõige meeldivamat tervisesporti.
Kolme aasta pärast on olümpiamängud ja ka meie sportlased treenivad lootuses sinna jõuda. Tahaksin loota, et see unistus täitub.
Veel üks unistus on see, et kolme aasta pärast ootame mõne uue golfiväljaku avamist.
Milline on sinu isiklik golfiajalugu?
Golf on minu religioon. Golf pakub sedavõrd palju, et seda on tihti keeruline isegi sõnadesse panna. See ala on nii mitmekülgne ja iga mängukord on omanäoline ning uus. Olen siiralt õnnelik, et umbes 12 aastat tagasi tee mind golfiväljakule viis. See oli puhas juhus, mis tulenes minu isiklikust uudishimust. Kunagi oli üks 9-rajaline golfiväljak Pärnumaal Audrus. Seal ma oma esimesed löögid sooritasin ja golfipisikuga nakatusin. Järgnes green card’i kursus ja aktiivne harrastamine, millega kaasnesid paljud uued ning huvitavad tutvused ja sõprussidemed, mis kestavad tänapäevani.
Neil, kes on jäänud seda ala harrastama, on kõigil see sõnulseletamatu miski, mis teeb neist alati meeldivad vestlus- ja mängukaaslased terveks golfiringiks või kogu eluks.
Tere tulemast tutvuma oma uue hobiga kogu eluks!
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod:Â Janar Toomesso / Mats Soomre /erakogu
Purunenud telefon tõi uue jalgratta