Miks valida rulluisutamine?

Rulluisutamine on üks neist spordialadest, mis sobib igas vanuses, kehakaalus ja oskustega inimestele, sest see ei nõua erilisi eeloskusi ega vormi. Rullitamise saab kerge vaevaga selgeks igaüks.

Põnevaim asi, mida rulluisutamine harrastajale pakub, on vaieldamatult kiirus, aga tegelikult toob see ka killukese vaheldust jooksmisele või mõnele teisele liikumisviisile.

Rulluisuentusiast Jaanus Ritson teab, et rulluisutamine on avastamist väärt spordiala, sest pidev areng võimaldab sõita järjest kiiremini. „Kui sa saad tugevamaks ja oma kartustest üle, siis kiirused aina kasvavad,” selgitab ta. „Kui kiirus sind ei huvita, siis on rulluisutamine lihtsalt väga lõbus tegevus ja sobib hästi nii rattasõidule kui ka kõndimisele vahelduseks.”

Ka Jaanus ise hakkas rulluisutamisega tegelema soovist tuua ellu vaheldust. „Rullitamine ei ole ju kuskil õppekavas sees, vaid on välja kasvanud lihtsast tänavaharrastusest,” räägib ta. „Rulluisutamiseks on mitu viisi: iluuisutamine, hoki, trikitamine ja hüpped rulapargis jne. Rullitamine on tegelikult midagi jooksusarnast, aga rullidel liigud palju kergema vaevaga ja märksa kiiremini.”

Kaunis figuur pealekauba

Rulluisutamine koormab kõiki lihasrühmi, aga põhilise koormuse saavad trenni jooksul just reied, tuharad ja seljalihased. Nii võikski öelda, et kõik, kes unistavad pringist tagumikust ja siredatest säärtest, võiksid trennina eelistada just rulluisutamist. Rullitamise ajal tuleb tihti ületada takistusi, teha manöövreid, läbida tõuse ja langusi. „Nii palju variatsioone on. Sa ei pane tähelegi, mida treenid, alles järgmisel päeval saad aru, millised lihased üllatusid,” tunnistab Ritson.

Rulluisutama võivad minna kõik, kel vähegi soovi on. Olgu selleks kasvõi vanaisa koos lapselapsega. „Kindlasti on inimesi, kellele see spordiala üldse ei sobi, aga kes päriselt tahab, see leiab sõitmiseks võimaluse. Nii lihtne see ongi,” kinnitab Ritson.

Koormust saab reguleerida tempo ja sõiduasendiga. Mida sportlikuma asendiga sõidad, seda suurem on koormus seljale ja reitele. Püstises asendis saad rahulikult kruiisida.

Kuidas ohutult rullitada?

Jaanus soovitab ohutuse mõttes panna esimesel korral rulluisud alla kodus vaiba peal. „Kui alustad tänaval ja hakkad allamäge veerema, siis mida sa teed, kui hoog järjest kasvab?” küsib ta. „Väike hoog tundub sel hetkel väga suurena. Veendu, et oled end varustanud nii kiivri kui ka kaitsmetega, ning vali proovimiseks koht, kus autod ja inimesed sind ei sega. Rulluisutamine on sel hetkel sinu jaoks nii uus asi, et haarab kogu tähelepanu ja sa ei näe, mis ümberringi toimub. Kutsu kaasa keegi, kes on enne sõitnud, sest koos õppida on lõbusam,” soovitab Jaanus.

„Oluline on see, et sa tuleksid oma tegevusega toime ning oleksid iseendale ja teistele sealjuures ohutu,” jätkab ta. „Tuleb osata pidurdada, kui tee saab otsa, või keerata, kui tee keerab. Mida teed siis, kui keegi ootamatult teele ette hüppab? Nendeks asjadeks tuleb valmis olla, sest rulluiskudel liikumine on ikkagi midagi uut.” Seetõttu soovitab Jaanus läbida esmalt mõni koolitus, kus ekspert rulluisutamise põhimõtted selgeks teeb. „Nii on endal mugavam ja julgem sõitma minna,” kinnitab ta. „Sellist asja pole, et keegi sõidab valesti või õigesti. Keegi sulle punkte ei pane – oluline on ikka edasi saada.”

Õige varustuse otsingul

Ohutust silmas pidades ei saa rulluisutamise puhul mitte kuidagi üle ega ümber ei kiivrist ja kaitsmetest. „Kiiver aitab ikka väga palju ära hoida ja mina ei lähe kiivrita mitte kuhugi,” tunnistab Jaanus. „Olen mitu korda kiivri nii ratta kui ka rullikatega katki kukkunud ega kujuta ette, mis oleks saanud, kui mul ei oleks kiivrit peas olnud. Ja kui kukkuma hakkad, mida sa siis teed? Üritad end kätega püsti hoida. Seega, pane kätte kinnas või midagi muud, mis su peopesa kaitseb. Küünarnuki- ja põlvekaitsmete puhul pead ise aru saama, kui olulised on sinu jaoks need liigesed, mida kukkudes vigastada võid.”
Rulluiske valides soovitab Jaanus mõelda sellele, et mida suuremad on rattad, seda suurem on kiirus. „Kui sa ei taha kiiresti sõita, siis võtagi väikeste ratastega uisud, mis ei veere kiiresti. Väikeste ratastega on lihtsam manööverdada. Suured rattad tahavad kaua hoogu võtta, aga ka hoiavad seda paremini ehk veerevad kauem hoogsamalt.”

Kus sõita?
Harrastaja jaoks on Eestis palju kohti – paljud rajad on uued ja neid tekib järjest juurde. „Enam ei saa nimetada ainult mõnda üksikut kohta, kus rullitada saab, vaid pea igas külakeskuses on uued kergliiklusteed,” teab Ritson. Võimalusi on palju. Pane rulluisud autosse ja sõida seal, kuhu tee viib.
 
Tallinna ja Eesti parimad kergliiklusteed

Lillepi kergliiklustee Pirital– 2,5 km kurviline, laugete tõusude ja langustega asfalttee metsas. Ohuks on ristumised jalgteedega ja mõned pimedad kurvid.

Tondiraba kergliiklustee Lasnamäel– vast avatud ja värskelt asfalteeritud 1,7 km rada.

Männiku kergliiklustee Tallinna piirilt Sakku– lauge 8 km pikkune rada, kus pole suuri kurve ega muid takistusi.

Kakumäe – Vääna-Jõesuu kergliiklustee– sõida ühe jutiga Stroomi rannast Vääna-Jõesuuni välja ja tee pikem paarikümnekilomeetrine ots. Hea kattega teelõik ühe suurema tõusuga (Tabasalus). Miinuseks on see, et vahepeale jääb palju lagedaid välju, kus on tuuline.

Tehvandi – Munamäe kergliiklustee Otepääl– nõudlikumale sõitjale tõusude ja langustega 2 km pikkune asfalteeritud kergliiklustee.

Jõulumäe spordikeskus Pärnumaal– 2015. aasta juunis renoveeritud asfaltkattega liikumisrajad, mis looklevad männimetsas ja ristuvad maastikul ratta-, discgolfi- ja jooksuradadega. Kõige pikem rada on 3,5 km.

Holstre-Polli spordikeskus Viljandimaal– 2,5 km pikk asfaltrada järskude tõusude ja kurvidega, mis sobib kogenumale rullsuusatajale või -uisutajale.

Tekst: Keilit Aedma 

Fotod: Siim Semiskar / K2