MILJON VABANDUST | Sportland Magazine

Jaga „MILJON VABANDUST“

MILJON VABANDUST

Kell heliseb. Enne, kui uni sunnib mind snooze’i vajutama, hĂŒppan ma voodist, tĂ”mban selga dressid, jalga tossud, tĂ”mban mĂŒtsi pĂ€he, salli kaela ja lĂ€hengi karge Ă”hu kĂ€tte. Lumi krudiseb jalge all ja tunnen, kuidas karge Ă”hk kopse tĂ€idab. Jooksen kilomeetri, teise, kolmandagi veel…. oot. Midagi on valesti… Viimane kord, kui ma sörkida proovisin, olin ma tĂ€nava lĂ”pus lĂ€bi nagu LĂ€ti raha ja nĂŒĂŒd ma jooksen siin kergejalgselt nagu gasell. „Kuule, oled sa kindel, et sa jooksed vĂ”i see on kĂ”igest uni?” kĂŒsin ma endalt. KĂ€el olev kell teatab et ma jooksen juba neljandat kilomeetrit ja ma ei hingelda ikka veel. Kas ma tĂ”epoolest olen nii heas vormis? NĂ€pistan ennast.

hommik

Ärkan valu peale ĂŒles. Pean endale tegema kusagile mĂ€rkme, et jĂ€rgmine kord, kui ma unes kontrollida soovin, kas ma magan, siis vĂ”iks leida mĂ”ne muu viisi. VĂ”i siis vĂ€hemasti nĂ€pistada Ă”rnemalt. Ja mitte nibust. TĂ”usen istukile, hÔÔrun valusat nibu ja vaatan kella, mis nĂ€itab kuus hommikul. Mul on valik, kas tĂ”usta ja minna hommikusele aktiivsusringile, enne, kui lapsed Ă€rkavad, vĂ”i minna tagasi soojade linade vahele, mis nii kutsuvalt mu nime hĂŒĂŒavad. See ei ole isegi vĂ”rdsete vĂ”istlus. Kiiresti suskan ma jalad tagasi teki alla ja tunnen, kuidas see mind enda sooja embusse vĂ”tab.

Kunagi esitas ĂŒks treener oma motivatsioonikĂ”nes sellise mĂ”tte – aasta pĂ€rast soovid sa, et sa oleksid alustanud tĂ€na. Ma ei saa ĂŒldse aru, miks kurat need treenerid peavad rÀÀkima jutte, mis mulle nii korda lĂ€hevad. Olen ma ju endaga rahulolematu olnud suure osa oma elust. Ülekaal on olnud ĂŒks neist faktoritest, mis on mĂ”jutanud paljusid mu otsuseid elus.

Olen seal imelises voodis ja mul pole grammigi und. „Mis on kĂ”ige hullem, mis vĂ”ib juhtuda, kui sa tĂ€na ennast liigutama lĂ€hed?” on mu mĂ”tteis. Paljugi mis… Ma ei suuda mĂ”elda ĂŒhtegi head argumenti, kui see, et ma ei saa enam oma soojas asemes vedeleda. Kuid ma olen Ă€rkvel, lapsed magavad. Mida ma veel ootan?

Tulen aeglaselt isukile, hiilin toast vĂ€lja ja otsin ikka veel vĂ€iksematki pĂ”hjust, miks tĂ€na ei ole see Ă”ige pĂ€ev selle sammu astumiseks. Miks lĂŒkata see pĂ€ev vĂ€hemalt ĂŒhe pĂ€evagi vĂ”rra edasi. Ei midagi. Panen riidesse ja astun pimedale tĂ€navale, kus ei ole hingelistki. Ka kĂ”ik majade aknad on veel pimedad. Seisan maja ees ja vaagin, kas temperatuur jalutuskĂ€iguks Ă€kki liiga kĂŒlm ei ole. Mul pole ju pulsivööd peal! Mul jĂ€id kĂ”rvaklapid tuppa ja ilma selleta ma ometi minna ei saa! Nina juba jookseb, aga taskus pole ĂŒhtegi salvrĂ€tikut. Kuhu sa lĂ€hed? Sa pole ju ĂŒldse ettevalmistunud!

pime tÀnav

Mul on miljon vabandust, miks tĂ€na mitte minna ja siin ma olen – esimesi samme astumas. Nina ei ole tĂ€na ainus, mis jookseb. Ma ei sea endale eesmĂ€rgiks tempot, sest ma pean kusagilt alustama ja ma tean, et ma pean liikumise taas enda jaoks meeldivaks muutma. Kunagi see ju mulle meeldis. Astun mööda vaikset tĂ€navat ja kuulen enda hingeldamist. Hinge aur moodustab iga vĂ€ljahingatavast kopsutĂ€iest pilve, mis mu vaadet segab.

Tunnen, kuidas veri mu soontes tööle hakkab ja iga samm aina enesekindlamaks muutub. Samm sammult soojast kodust kaugemale. Enam pole tagasiteed. VĂ”tan eesmĂ€rgiks kĂ”ndida kuni aianduspoeni ja sealt tagasi. Millal ma viimati nii pikka maad kĂ”ndisin? MĂ”nele on see naeruvÀÀrselt lĂŒhike maa, kuid minu jaoks paras retk. Ma olen varem tundnud end kehvasti, sest vĂ”tan eeskujuks kellegi teise. Seda viga ma enam ei tee. Siin olen mina ja ma olen juba parem, kui ma olin eile. Ma teen juba tĂ€na midagi, mis viib mind sammukese lĂ€hemale sinna, kus ma soovin jĂ”uda- terve ja enesekindel isa oma lastele.

Kurk kuivab ja kael higistab. Juba pool tundi kĂ”nnitud. Enam palju pole. Hingamine on muutunud raskeks ja meenutab astmahaiget. Mitte sellist, kes Norra suusakoondises on, vaid sellist, kes viimased kolm aastat eemalt vaadanud, kuidas fĂŒĂŒsiline vorm ĂŒhtlaseks pekiks kujuneb.

Kui ma paar pĂ€eva tagasi kaalule astusin valdas mind ĆĄokk ja ehmatus. Nii palju ei peaks ĂŒks mees kaaluma. Nii palju peaks kaaluma keskmise suurusega vaal, vĂ”i keskklassi auto, aga mitte mees. VĂ€hemasti sellised emotsioonid mind valdasid. Kuid samas oli mul valik, kas jÀÀda nukrutsema ja sĂŒĂŒa enda emotsioonid endasse, vĂ”i vĂ”tta sellena, mis see on – minu uus algus. Kodu paistab. Tunnen, kuidas mu pĂ”sed Ă”hetavad. Majades on sĂŒttinud tuled ja varajased on end tööpĂ€evaks valmis panemas. Koduni on jÀÀnud veel napp 200 meetrit, kui ma teen ĂŒhe sörgisammu ja siis teise ja siis kolmanda. Viimased 200 meetrit sörgin ma koju. See on kohmakas ja ma tunnen, kuidas mu pulss tĂ”useb. Hingeldades jĂ”uan ma kodu ukseni. Ma ei suuda uhkust endas alla suruda. Tunnen, kuidas miski sunnib vĂ€gisi mu suu nurki ĂŒlespoole. Neil, kes ĂŒtlevad, et keegi ei ole kunagi kahetsenud ĂŒhtegi treeningut, mida nad teinud on, on Ă”igus. Ma olen kahetsenud kĂ”iki neid, mida ma teinud pole.

Kiire duĆĄĆĄ, hambapesu, suur klaas vett ja ma lĂ€hen vaiksesse tuppa, et nĂ€ha, kuidas poeg ukse avamise peale oma unised silmad avab ja mulle kĂ€ega viipab. „Issi, kaissu!” teatab ta. Ta tavaliselt ei kĂŒsi, vaid ta teatab, mis saama hakkab. LĂ€hen oma voodisse pikali ja ta asetab oma pĂ”se mu kĂ€e peale ja uinub taas. „Sinu issi tegi tĂ€na otsuse, et ta jÀÀb teie juurde veel pikaks pikaks ajaks”, sosistan ma talle ja naeratus ei taha ikka veel suult kaduda ning ma tean juba praegu, et seekord on see tĂ”epoolest minu uus algus.

A mida Henry teeb

Kommentaarid

  1. VÀga motiveeriv postitus! KÔigile lugejatele, aga ilmselt ka sulle endale (kogemuse kirja panek annab lisatÔuke motivatsioonile pÀris tugevalt, enda kÀest tean seda).

    JĂ€tka samas vaimus! (ja et motivatsioon ei kauks, siis tea – me jĂ€lgime sind!) 😀

  2. Mimi

    SuurepÀrane! Soovin tahtejÔudu, sest jÔudu jÀtkub nagunii. Ja enda kogemusest tean, et peale 2 nÀdalat pole tahtejÔudu enam eriti vaja, sest liikumine ise muutub vajaduseks. Mina muidugi ei ole hommikune inimene ja hommikusörk ei ole minu jaoks. Aga kui Ôhtune sörk jÀÀb mingi viperuse tÔttu vahele, siis on oi kui sant enesetunne. TÀpselt sama sant, nagu esimesel korral jooksma minnes.

  3. Kaisa

    Jah, vĂ€ga tubli! 🙂
    Ma olen su blogi ĂŒleĂŒldiselt pĂ€ris kaua jĂ€lginud ja koguaeg on lubadused ja lubadused.. ja siis sa nagu vĂ”taks end kĂ€tte.. aaaaaand it’s gone. 😀
    Nii et ma loodan, et su tublidus seekord jÀÀb kestma! 😉
    (Ja noh, et sa teaks, siis ma pingutan sinuga kaasa, sest ma ise sammun sama teed :))

  4. Kaili

    Ei… peab ka ennast jĂ€lle kĂ”ndimisrajale harjutama 😉

    Edu algab esimesest sammust 🙂

  5. ...

    Soovitan sul proovida brasiilia jiu jitsu trenni. See on vĂ€ga lĂ”bus. Natuke out of the box aga kui sa ei ole leidnud sellist asja kuhu jÀÀd pĂŒsima, siis soovitan proovida, Ă€kki see sobib 🙂 Tartus saab seda Ă”ppida klubis VĂ”imla. See ei ole tohutult intensiivne trenn kaalukaotuseks aga kutsub aina tagasi. Intensiivsust saab alati tĂ”sta kui oled valmis selleks. Seal treenib igas kaalus igasuguseid inimesi. Proovi, kaotada pole midagi 🙂

  6. Sirlika

    Nii soe ja siiras lugemine… jĂ€tka samas vaimus 🙂

  7. Ragnar

    Panen ka ennast siia kirja, et teaksid. Mida rohkem jÀlgijaid seda rohkem sotsiaalset survet.

  8. Liina

    Soovitan söömise ja edusammude jÀlgimiseks myfitnesspal appi. Tasuta, aga kÔik toidud peaaegu sees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

JĂ€rgmine postitus:

MOTIVATSIOONILAKS

Edasi skrollides kuvatakse jÀrgmine postitus