MILJON VABANDUST | Sportland Magazine

Jaga „MILJON VABANDUST“

MILJON VABANDUST

Kell heliseb. Enne, kui uni sunnib mind snooze’i vajutama, hüppan ma voodist, tõmban selga dressid, jalga tossud, tõmban mütsi pähe, salli kaela ja lähengi karge õhu kätte. Lumi krudiseb jalge all ja tunnen, kuidas karge õhk kopse täidab. Jooksen kilomeetri, teise, kolmandagi veel…. oot. Midagi on valesti… Viimane kord, kui ma sörkida proovisin, olin ma tänava lõpus läbi nagu Läti raha ja nüüd ma jooksen siin kergejalgselt nagu gasell. „Kuule, oled sa kindel, et sa jooksed või see on kõigest uni?” küsin ma endalt. Käel olev kell teatab et ma jooksen juba neljandat kilomeetrit ja ma ei hingelda ikka veel. Kas ma tõepoolest olen nii heas vormis? Näpistan ennast.

hommik

Ärkan valu peale üles. Pean endale tegema kusagile märkme, et järgmine kord, kui ma unes kontrollida soovin, kas ma magan, siis võiks leida mõne muu viisi. Või siis vähemasti näpistada õrnemalt. Ja mitte nibust. Tõusen istukile, hõõrun valusat nibu ja vaatan kella, mis näitab kuus hommikul. Mul on valik, kas tõusta ja minna hommikusele aktiivsusringile, enne, kui lapsed ärkavad, või minna tagasi soojade linade vahele, mis nii kutsuvalt mu nime hüüavad. See ei ole isegi võrdsete võistlus. Kiiresti suskan ma jalad tagasi teki alla ja tunnen, kuidas see mind enda sooja embusse võtab.

Kunagi esitas üks treener oma motivatsioonikõnes sellise mõtte – aasta pärast soovid sa, et sa oleksid alustanud täna. Ma ei saa üldse aru, miks kurat need treenerid peavad rääkima jutte, mis mulle nii korda lähevad. Olen ma ju endaga rahulolematu olnud suure osa oma elust. Ülekaal on olnud üks neist faktoritest, mis on mõjutanud paljusid mu otsuseid elus.

Olen seal imelises voodis ja mul pole grammigi und. „Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda, kui sa täna ennast liigutama lähed?” on mu mõtteis. Paljugi mis… Ma ei suuda mõelda ühtegi head argumenti, kui see, et ma ei saa enam oma soojas asemes vedeleda. Kuid ma olen ärkvel, lapsed magavad. Mida ma veel ootan?

Tulen aeglaselt isukile, hiilin toast välja ja otsin ikka veel väiksematki põhjust, miks täna ei ole see õige päev selle sammu astumiseks. Miks lükata see päev vähemalt ühe päevagi võrra edasi. Ei midagi. Panen riidesse ja astun pimedale tänavale, kus ei ole hingelistki. Ka kõik majade aknad on veel pimedad. Seisan maja ees ja vaagin, kas temperatuur jalutuskäiguks äkki liiga külm ei ole. Mul pole ju pulsivööd peal! Mul jäid kõrvaklapid tuppa ja ilma selleta ma ometi minna ei saa! Nina juba jookseb, aga taskus pole ühtegi salvrätikut. Kuhu sa lähed? Sa pole ju üldse ettevalmistunud!

pime tänav

Mul on miljon vabandust, miks täna mitte minna ja siin ma olen – esimesi samme astumas. Nina ei ole täna ainus, mis jookseb. Ma ei sea endale eesmärgiks tempot, sest ma pean kusagilt alustama ja ma tean, et ma pean liikumise taas enda jaoks meeldivaks muutma. Kunagi see ju mulle meeldis. Astun mööda vaikset tänavat ja kuulen enda hingeldamist. Hinge aur moodustab iga väljahingatavast kopsutäiest pilve, mis mu vaadet segab.

Tunnen, kuidas veri mu soontes tööle hakkab ja iga samm aina enesekindlamaks muutub. Samm sammult soojast kodust kaugemale. Enam pole tagasiteed. Võtan eesmärgiks kõndida kuni aianduspoeni ja sealt tagasi. Millal ma viimati nii pikka maad kõndisin? Mõnele on see naeruväärselt lühike maa, kuid minu jaoks paras retk. Ma olen varem tundnud end kehvasti, sest võtan eeskujuks kellegi teise. Seda viga ma enam ei tee. Siin olen mina ja ma olen juba parem, kui ma olin eile. Ma teen juba täna midagi, mis viib mind sammukese lähemale sinna, kus ma soovin jõuda- terve ja enesekindel isa oma lastele.

Kurk kuivab ja kael higistab. Juba pool tundi kõnnitud. Enam palju pole. Hingamine on muutunud raskeks ja meenutab astmahaiget. Mitte sellist, kes Norra suusakoondises on, vaid sellist, kes viimased kolm aastat eemalt vaadanud, kuidas füüsiline vorm ühtlaseks pekiks kujuneb.

Kui ma paar päeva tagasi kaalule astusin valdas mind šokk ja ehmatus. Nii palju ei peaks üks mees kaaluma. Nii palju peaks kaaluma keskmise suurusega vaal, või keskklassi auto, aga mitte mees. Vähemasti sellised emotsioonid mind valdasid. Kuid samas oli mul valik, kas jääda nukrutsema ja süüa enda emotsioonid endasse, või võtta sellena, mis see on – minu uus algus. Kodu paistab. Tunnen, kuidas mu põsed õhetavad. Majades on süttinud tuled ja varajased on end tööpäevaks valmis panemas. Koduni on jäänud veel napp 200 meetrit, kui ma teen ühe sörgisammu ja siis teise ja siis kolmanda. Viimased 200 meetrit sörgin ma koju. See on kohmakas ja ma tunnen, kuidas mu pulss tõuseb. Hingeldades jõuan ma kodu ukseni. Ma ei suuda uhkust endas alla suruda. Tunnen, kuidas miski sunnib vägisi mu suu nurki ülespoole. Neil, kes ütlevad, et keegi ei ole kunagi kahetsenud ühtegi treeningut, mida nad teinud on, on õigus. Ma olen kahetsenud kõiki neid, mida ma teinud pole.

Kiire dušš, hambapesu, suur klaas vett ja ma lähen vaiksesse tuppa, et näha, kuidas poeg ukse avamise peale oma unised silmad avab ja mulle käega viipab. „Issi, kaissu!” teatab ta. Ta tavaliselt ei küsi, vaid ta teatab, mis saama hakkab. Lähen oma voodisse pikali ja ta asetab oma põse mu käe peale ja uinub taas. „Sinu issi tegi täna otsuse, et ta jääb teie juurde veel pikaks pikaks ajaks”, sosistan ma talle ja naeratus ei taha ikka veel suult kaduda ning ma tean juba praegu, et seekord on see tõepoolest minu uus algus.

A mida Henry teeb

Kommentaarid

  1. Väga motiveeriv postitus! Kõigile lugejatele, aga ilmselt ka sulle endale (kogemuse kirja panek annab lisatõuke motivatsioonile päris tugevalt, enda käest tean seda).

    Jätka samas vaimus! (ja et motivatsioon ei kauks, siis tea – me jälgime sind!) 😀

  2. Mimi

    Suurepärane! Soovin tahtejõudu, sest jõudu jätkub nagunii. Ja enda kogemusest tean, et peale 2 nädalat pole tahtejõudu enam eriti vaja, sest liikumine ise muutub vajaduseks. Mina muidugi ei ole hommikune inimene ja hommikusörk ei ole minu jaoks. Aga kui õhtune sörk jääb mingi viperuse tõttu vahele, siis on oi kui sant enesetunne. Täpselt sama sant, nagu esimesel korral jooksma minnes.

  3. Kaisa

    Jah, väga tubli! 🙂
    Ma olen su blogi üleüldiselt päris kaua jälginud ja koguaeg on lubadused ja lubadused.. ja siis sa nagu võtaks end kätte.. aaaaaand it’s gone. 😀
    Nii et ma loodan, et su tublidus seekord jääb kestma! 😉
    (Ja noh, et sa teaks, siis ma pingutan sinuga kaasa, sest ma ise sammun sama teed :))

  4. Kaili

    Ei… peab ka ennast jälle kõndimisrajale harjutama 😉

    Edu algab esimesest sammust 🙂

  5. ...

    Soovitan sul proovida brasiilia jiu jitsu trenni. See on väga lõbus. Natuke out of the box aga kui sa ei ole leidnud sellist asja kuhu jääd püsima, siis soovitan proovida, äkki see sobib 🙂 Tartus saab seda õppida klubis Võimla. See ei ole tohutult intensiivne trenn kaalukaotuseks aga kutsub aina tagasi. Intensiivsust saab alati tõsta kui oled valmis selleks. Seal treenib igas kaalus igasuguseid inimesi. Proovi, kaotada pole midagi 🙂

  6. Sirlika

    Nii soe ja siiras lugemine… jätka samas vaimus 🙂

  7. Ragnar

    Panen ka ennast siia kirja, et teaksid. Mida rohkem jälgijaid seda rohkem sotsiaalset survet.

  8. Liina

    Soovitan söömise ja edusammude jälgimiseks myfitnesspal appi. Tasuta, aga kõik toidud peaaegu sees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Roheliste rattaretk sõidab Lahemaale

Retk „Kuidas elad, Lahemaa rahvuspark?“  toimub 21.-22. augustil 2021  marsruudil Kolga-Sae talu-Leesi-Juminda-Tapurla-Hara-Loksa-Suurpea-Pärispea-Viinistu-Vihasoo-Käsmu-Võsu-Altja-Vihula-Sagadi-Võsupere-Palmse-Ilumäe-Laukasoo-Joaveski-Nõmmeveski-Kolga. Kuna Lahemaa Rahvuspark peab tänavu 50. juubelit, on…

Järgmine postitus:

MOTIVATSIOONILAKS

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus