Ralf Tribuntsov on tõusnud Eesti ujumise üheks säravamaks nimeks. 2023. aasta comeback’ile on järgnenud mitu edukat hooaega ja rahvusrekordeid ning kõigele pani krooni lühiraja EM-kuld. Intervjuus räägib ta, kuidas ujumine tema elu osaks sai, milline periood karjääris on olnud kõige raskem ning mida soovitab noortele sportlastele, kes tahavad oma eesmärkide poole püüelda.
Kuidas ja mis vanuses jõudsid ujumise juurde?
Jõudsin ujumise juurde 5–6-aastaselt, kui läksin ujumist õppima. Vanemate soov oli, et ma oskaksin ujuda, aga ka mulle endale vesi väga meeldis. Olin kehaehituselt üsna kondine, seega vees hõljumine sobis mulle kõige paremini. Tundsin end seal omas elemendis.
Olid juba noorena Eesti tippujuja, õppisid ja ujusid USA-s Lõuna-California ülikoolis ning jõudsid seal NCAA kõrgele tasemele. Ometi oled öelnud, et alles pärast 2023. aasta tagasitulekut tekkis sul tunne, et tahad ujumisest päriselt võimalikult palju võtta. Mis sinus vahepeal muutus?
Varem ma pigem kulgesin ja vaatasin, kuhu ujumine mind viia võiks. Enne pausi olin alati kõigega rahul ega olnud millegi järele päriselt näljane. Ei pürginud kunagi kõrgemale. Aga tänaseks olen jõudnud sinna, et tahan teha korraliku ujumiskarjääri ja vaadata, kus on minu lagi.
Oled nüüd üle 30-aastasena püstitanud järjest rahvusrekordeid ja võitsid 2025. aasta lõpus oma karjääri esimese täiskasvanute tiitlivõistluste medali – kohe EM-kulla. Kas tunned, et oled praegu elu parimas vormis?
Kindlasti olen elu parimas vormis, aga ma ei ole veel oma maksimumi kätte saanud. Loodan, et olen nagu hea vein – lähen aastatega aina paremaks.
Mis on sinu viimase aja edu juures kõige olulisemat rolli mänginud?
Eneseanalüüs ja enda keha peaaegu ideaalne tunnetamine. Ma tean ja tunnetan, mida mu kehal on vaja, millal juurde panna ja millal pidurit tõmmata. Suudan hoida tasakaalu treeningu ja puhkuse vahel.
Pärast USA ülikooliaastaid jõudis su karjäär hoopis teise punkti: jäid võistkonnast kõrvale ning hiljem panid mõneks aastaks ka tipptasemel ujumise pausile. Kas see oligi sinu karjääri kõige raskem periood?
Kõige raskem periood oli siis, kui lõpetasin USA-s ülikooli. Kui mul oli veel pool aastat õppida, siis ma ei kuulunud enam ametlikult ülikooli tiimi ning enam ei ujunud. Käisin lihtsalt koolis, elasin mingisuguses väikeses toas ja olin oma eluga suhteliselt mustas augus.
Kõik minu kursusekaaslased olid eemale kolinud ja veetsin üsna palju aega üksi. See oli selline hea luuseri tunne. Samas sain aru, et elus ongi hetki, kus oled madalamal, aga sealt tuleb püsti tõusta ja edasi võidelda. Ootasin huviga, mida tulevik mulle toob. See oli 2018.–2019. aastal – omamoodi üleminek tippspordist tavainimese ellu.
Millise sportliku saavutuse üle oled kõige uhkem?
Euroopa meistritiitli üle. Ma ei julgenud uskuda, et suudan kõige kirkama medali võita. Ma ei läinud starti favoriidina ning see oli tol võistlusel minu esimene ja ka ainus individuaalala. Võtsime riski ja see tasus täielikult ära.
Kui oluline siht on sulle 2028. aasta Los Angelese olümpia ja mida tahaksid seal saavutada?
See on minu järgmine suur eesmärk. Los Angelese olümpiamängud on minu jaoks märgilised, sest käisin LA-s ülikoolis ja sinna tagasi minek oleks väga sümboolne.
Tahan minna olümpiale ikka tegusid tegema, mitte turismireisile.
Tipptasemel ujumine ei tähenda ainult basseinis veedetud tunde. Kuidas jaguneb sinu nädalane treeningkoormus ujumise, jõutreeningu ja taastumise vahel?
Pea poole treeningutest moodustab ujumine, selle kõrval on võrdselt olulised jõusaal ja taastumine, millele pööran üha rohkem tähelepanu. Sprinterina on jõud väga tähtis, aga sama oluline on osata koormust ja puhkust tasakaalus hoida.
Tippsportlasel kujunevad aja jooksul välja üsna kindlad eelistused ka treeningvarustuse osas. Mille järgi valid endale varustust nii ujumiseks kui ka jõusaali- ja muudeks treeninguteks?
Mul on välja kujunenud kindlad eelistused – prillide, mütside, lestade ja muu varustuse osas. Hiljuti soovitas Briti olümpiamedalist Ben Proud mul proovida uusi lestasid ning need sobisid mulle väga hästi. Üldiselt on minu jaoks kõige olulisem mugavus ja kvaliteet. Stiili ma nii palju ei jälgi – tähtis on, et treeningvahend täidaks oma ülesannet ja midagi ei logiseks.
Brändide osas eelistan spordiriietest Nike’i ning ujumisvarustusest Speedot.
Kuidas leida motivatsiooni trenni teha, kui tahtmine kaob või tulemused ei tule kohe?
Motivatsiooni leida on praegu lihtne, sest kõik liigub tõusvas joones. Iga hea asi võtab aega ja igast ebaõnnestumisest tuleb õppida. Olen endale selgeks teinud, et kõik ei saagi alati ainult ülesmäge minna – vahel tuleb astuda sammuke tagasi. Usun, et kaotustest ja vigadest õpime kõige rohkem, isegi rohkem kui võitudest. Kui teeksin alati ideaalse ujumise, poleks mul ju millestki õppida ega midagi parandada. Vead ei hirmuta mind enam nii nagu varem.
Mida soovitaksid noortele ujujatele, kes unistavad tippspordist?
Nautige protsessi ja ärge andke liiga vara alla. Tihti kiputakse mõtlema, et minust ei saa asja, aga sa ei tea kunagi, millal sinu tippaeg tuleb. Mõni inimene areneb hiljem.
Sport on väga vaimne ning nõuab tarkust ja mentaalset jõudu, mis tulebki tihti alles vanuse ja kogemusega. Ma arvan, et kui täna panna mind väga andeka 20-aastasega ujuma, siis võidaksin teda kogemuse pealt, sest tema närveeriks rohkem.
Andke endale aega ja usaldage protsessi, sest sport saab nii ehk naa kunagi läbi – tööd saab terve elu teha.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Fotod: Sportland