Vett ei ole vaja karta…

Eks ole kurb iga suvise ujumishooaja lõppedes kuulda jälle neid õudseid numbreid, kui palju Eestis on inimesi uppunud. Muidugi, põhjuseid on ju erinevaid. Tihti, mis seal salata, on põhjuseks näiteks purjuspäi vette ronimine, elementaarne rumalus või oma võimete ülehindamine. Ent üllatavalt palju on Eestis neid, kes ei oska üldse ujuda.

„Ma arvan, et umbes pooled inimesed Eestis ei oska ujuda,” hindab Kovanen.

Ujumisliidu juht selgitab, et ei räägi siinkohal ujumistehnikast, kiirusest ja õigest käeasendist. Jutt käib eeskätt veekartusest või siis hirmust vee ees – 50 protsendil meie inimestel on kas väiksem või suurem hirm vee ees. Alates sellistest, kel on vette minnes mõningane ebamugavustunne, lõpetades nendega, keda tabab vees paanika, kes lähevad krampi ega suuda vees olles hingatagi.

Kovanen on Soomes neli aastat veehirmuga inimestega tegelenud, õpetanud neid veega sõbraks saama ning tunneb seda valdkonda vägagi põhjalikult.

Tema sõnul on üldjuhul kolm põhilist lugu, miks inimestel on vee ees hirm.

Sageli on levinud põhjuseks see, et lapsepõlves polnud läheduses ujutavat veekogu või basseini, kus õppida. Või kui oligi koht, kus ujuda, võis mõni lapsepõlvest pärit veega seotud ehmatav kogemus võtta huvi taas vette minna. „Muide, veekartus on tihti ka selline põlvest põlve pärandatav hirm – vanematel, kes kardavad vett, on sageli samasuguse hirmuga lapsed. Põhjus on selles, et lapsevanem, kes kardab vett ega oska ujuda, annab ka endale aru, et ei suuda aidata oma last, kui see vees hätta sattub. Seega, need vanemad pigem ei lähegi oma lastega vee äärde ja lapsed omakorda hakkavad vett pelgama ega õpi ujuma,” selgitab Kovanen.

Levinud põhjus, miks näiteks noorukieas inimesed vett pelgavad, on see, et nad lihtsalt häbenevad oma hirmu vee ees või ujumisoskuse puudumist. Nad pigem väldivad olukordi, kus peaks vette minema.

Kovaneni sõnul on ka üsna palju selliseid (pigem vanemaid) inimesi, kes kardavad vett seepärast, et vanemad on neid omal ajal vee eest kõvasti hirmutanud. Näiteks, kui elamine on veekogu lähedal, siis vanemad tihtipeale räägivad lastele hirmsaid lugusid sellest, mis kõik võib juhtuda, kui need omapäi vette ronivad. Kuni selleni välja, et näkk võtab jalast kinni ja viib minema. Muidugi, ettevaatus pole veekogu lähedal kunagi liiast. Aga paljude jaoks salvestuvad need lapsepõlve hirmulood kuhugi alateadvusse ning nad jäävadki kogu eluks vett kartma.

„Ma arvan, et umbes pooled inimesed Eestis ei oska ujuda,” hindab Kovanen.

Mida siis teha, et nii paljud inimesed ei kardaks vett? Mida ette võtta, et nad saaksid veega sõbraks ja õpiksid end vees hästi tundma?

„Tegelikult pole veega tuttavaks saamine midagi keerulist,” ütleb ujumisliidu juht. „Olen Soomes töötanud inimestega, kes esialgu olid vette sattudes täielikus paanikas, kuid kümne korra järel juba täitsa ujusid, isegi sukeldusid. Veekartus on elu jooksul õpitud hirm, mida on võimalik märkimisväärselt leevendada.”

Kas Eesti riik peaks siinsete inimeste ujumisoskusele või veehirmude vähendamisele rohkem tähelepanu pöörama?

Kovanen ütleb, et tegelikult pole ujumise puhul tegu mingi lihtsalt toreda harrastusega, nagu on seda näiteks mõni pallimäng. „Muidugi, ujumine on ka tore harrastus, aga tegelikult on see siiski eluliselt vajalik oskus,” märgib Kovanen.

Ja sellest vaatevinklist vaadates on see kahtlemata teema, mille vastu peaks riik tõsisemalt huvi tunda. „Mu isiklik huvi ja soov oleks, et veehirmu leevendamine saaks Eestis riiklikult palju rohkem tähelepanu,” ütleb Kovanen. ”Ja et üldise ujumisoskuse tagamine, nagu meil koolide programmides kirjas, poleks mingi formaalne sõnakõlks, vaid tõesti toimiv, konkreetne ja sihipärane tegevus.”

Seda, kui millal riik otsustab ujumisõpetuse osas olukorda radikaalselt ja sisuliselt parandada, on muidugi raske prognoosida. Iga inimene ise, kes seni on vett peljanud ning ujuda ei oska, võiks juba täna teha oma otsuse – unustada (võimalik) häbi, minna ja õppida end vees hästi tundma. Nagu lugesite, see pole raske. Ujumisliit ja Arena toetavad te julget otsust päris kindlasti.