Kas sina tead, mis on suusaorienteerumine?

Suusaorienteerumine on ala, millest ilmselt väga paljud põhjalikult kuulnud ei ole. Millega on tegu, rääkisid lähemalt Eesti koondislased Daisy ja Doris Kudre, kes on alaga tegelenud lapsepõlvest saati.

„Suusaorienteerumine on justkui sümbioos kahest spordialast: murdmaasuusatamisest ja orienteerumisest. Sportlase ülesandeks on suuskadel kaardi abiga läbida ette antud võistlusrada. Suurim erinevus orienteerumisjooksuga on see, et kui suvel asuvad kontrollpunktid metsas, siis suusaorienteerumises asuvad punktid suusaradadel ja orienteerumine toimubki tihedas suusaradade võrgustikus,“ selgitab Daisy.

„Kaarti loetakse rinnale kinnitatud kaardialuselt ning sportlaste ülesandeks on valida punktist punkti kõige kiirem tee ning läbida see veatult ja võimalikult kiiresti,“ lisab ta.

Millised on suusaorienteerumise rajad?

Suusaorienteerumise hooaeg algab tavaliselt detsembri alguses ja lõpeb märtsi lõpus. Kuna võistlemiseks on vaja looduslikku lund, sõltub hooaja pikkus sellest, millised on lumeolud.

Võistlused toimuvad tihti mõnel murdmaa- või laskesuusastaadionil, kus on olemas nn tavalised, laiad suusarajad, aga lisaks ajavad korraldajad metsas ja lagendikel saanidega sisse tiheda kitsaste radade võrgustiku, mida läbitakse paaristõukelises sõiduviisis.

„Kui palju on rajal tõuse ja laskumisi, oleneb juba maastikust, näiteks Kesk-Euroopas on rajad üldjuhul väga suurte tõusude ja langustega, Eestis on rohkem tasast maad. Tihtipeale on kitsad rajad üsna suurte kurvidega või järskude tõusude-langustega ning nõuavad head suusavalitsemise oskust. Kui rajad on väga jäised või lumeolud kehvad, on hea tasakaal ja julgus eriti oluline,“ kirjeldab Daisy.

Radade võrgustik tehakse tavaliselt väga varieeruv – nii metsa, soodesse, lagedatele kui ka üle küngaste ja lohkude. „Rajameistri eesmärk on teha rada võimalikult põnev ehk et igasse punkti oleks mitu erinevat teevalikut ning võistlejal oleks võimalikult keeruline leida parimat lahendust,“ lausub Doris.

Ta lisab, et kõik on orienteeruja enda otsustada: kas valida võimalikult otse punkti minek, vältida tõusu ja sõita suurema ringiga või sõita rohkem laiadel radadel, sest seal on võimalik arendada suuremat kiirust. „See ongi aspekt, mis teeb suusaorienteerumise etteaimamatuks ja põnevaks, seda nii rajal olles ise valikuid tehes kui ka pärast kaasvõistlejate valikuid analüüsides,“ ütleb ta.

Millised on võistlusdistantsid?

Võisteldakse eri distsipliinides nii individuaalselt kui ka võistkondlikult. Eesti meistrivõistlustel on neli distantsi:

• sprint (läbimiseks kulub umbes 15 minutit)
• paarissprinditeade (ühes võistkonnas on üks naine ja üks mees, mõlemad sõidavad kokku kolm ringi, ühe ringi läbimiseks kulub umbes 8 minutit )
• lühirada (umbes 40 minutit)
• tavarada (umbes 90 minutit).

Tiitlivõistlustel on programmid erinevad, aga lisaks eelnevalt mainitud distantsidele toimub:

• proloogile järgnev jälitussõit (umbes 30 min)
• tavateade (kolm vahetust, millest igaüks umbes 30 minutit).

Lühirajad ja tavarajad on vahel ka ühisstardist, kus kasutatakse kaardivahetusi ja erinevaid hajutusi.

Kas ka sina võiksid proovida?

Igal huvilisel on võimalik suusaorienteerumist soovi korral ka omal nahal proovida, kuid mitte alati ja igal pool. „Kuna suusaorienteerumise maastiku ja radade ettevalmistus on üsna ressursimahukas, siis päris igal pool ja kogu aeg suusaorienteeruda ei saa. Eestis toimub aga jaanuaris ja veebruaris mitmel nädalavahetusel suusaorienteerumise võistlusi esinevates kohtades. Viimastel aastatel on talvistel orienteerumisjooksu päevakutel samuti ette valmistatud rada suuskadega läbimiseks,“ ütleb Doris.

Daisy lisab, et võistluste toimumise aja ja koha leiab Eesti Orienteerumisliidu kalendrist. „Lumeoludest sõltuvalt toimuvad spontaanselt ka suusaorienteerumise treeningud, mille kohta saab infot Eesti suusaorienteerumise koondiselt. Eelmisel talvel toimus näiteks Tallinnas ka suusaorienteerumise päevak,“ toob ta välja.

Kellele see ala sobib?

Suusaorienteerumine sobib eelkõige nendele, kes armastavad suusatada, aga kelle jaoks tavapäraste suusaringide läbimine on pisut igavaks muutunud. „Suusaorienteerumine võiks põnev olla inimestele, kes tunnevad end murdmaasuuskadel mugavalt ning kellele meeldivad uued väljakutsed,“ arvab Daisy.

Ka Doris on sama meelt. „Suusaorienteerumine on põnev siis, kui murdmaasuusatamise tase on piisav, et kitsastel radadel, järskudel kurvidel ja laskumistel kenasti edasi liikuda ning püsti jääda. Kaardilugemine vajab harjumist ja harjutamist, aga midagi ebaloomulikult rasket seal ei ole. Natuke loogikat, maastiku ja kaardi kokku viimist ning parema ja vasaku käe tundmist,“ sõnab ta. „Näiteks lapsed, kes on veidi orienteerumist proovinud ja sellega hakkama saanud, on ka suusaorienteerumisest vaimustunud olnud.“

Ega siis muud, kui jääme ootama, et taevased lumekraanid lõpuks avanevad, et saaks minna uut ja põnevat ala avastama!

Tekst: Merilin Piirsalu