Kenny Kivika kogemused Prantsusmaa Alpides pilvepiiril toimunud maastikujooksult | Sportland Magazine

Jaga „Kenny Kivika kogemused Prantsusmaa Alpides pilvepiiril toimunud maastikujooksult“

Kenny Kivika kogemused Prantsusmaa Alpides pilvepiiril toimunud maastikujooksult

Maastikujooksja ja orienteeruja Kenny Kivikas osales väga erilisel maastikujooksul Prantsusmaa Alpides. Korraldajatelt spetsiaalse kutse saanud Eesti sportlasele oli nii karmides tingimustes võistlemine esmakordne. Kuidas läks, sellest kirjutab ta juba ise.

Skyrace des Matheysinsi maastikujooksu on korraldatud juba 17 aastat. Alates 2016. aastast on see kuulunud maailma ühte tuntuimasse maastikujooksusarja Skyrunner World Series. Sari kuulub omakorda International Skyrunning Federationi (ISF) egiidi all toimuvate võistluste hulka. Skyrunning’u iseloomu võtab kokku ISF’i tees: Less cloud. More sky, mis tähendab, et jooksurajad jõuavad pilvepiirist kõrgemale. Need on tehnilisemad kui mõned teised mägedes toimuvad maastikujooksud, sest pilve piirist ülal pool kipuvad tipud teravaks ja järsumaks minema.

Populaarne võistlus

Skyrace des Matheysinsi võistluskeskus asus Tors’i külas, 35 km Grenoble linnast lõuna pool ehk Alpide lääneosas. See on piirkonna üks olulisemaid maastikujooksuvõistlusi. Mäe otsa oli tulnud pealtvaatajaid ja lisaks internetile kanti võistlust otseülekandena üle kohalikus televisioonis.

Korraldajad ei võta vastu üle 400 osaleja, sest rada läheb kõige kõrgemates kohtades kitsaks, nõlvad on järsud ning suurema rahvaarvu korral ei suudetaks piisavat ohutust tagada. Osalemas oli aga võrdlemisi palju häid maastikujooksjaid, kes kõik pärit mägistest paikadest, nii Prantsusmaalt kui naaberriikidest, aga ka Rumeeniast, USA-st, Jaapanist, Rootsist, Norrast. Erandina üks mees eksootilisest ja laugest Eestist.

Olgu öeldud, et skyrunning’u võistlustel saavad osaleda kõik, kes soovivad, kuid eelnevalt peab korraldajatele tõendama, et arst lubab seda teha. Lisaks on kehtestatud rajal erinevates punktides ajalimiidid. Maagiline number Skyrace des Matheysinsi puhul on 2000 m vertikaalselt üles ja alla. Võrdluseks: Väikesel Munamäel saab tõusumeetreid korraga maksimaalselt umbes 74 ehk sama numbri kokku saamiseks on vaja üles-alla joosta üle 25 korra.

Foto: Justin Galant

Raju ja väljakutsuv rada

Mõned päevad varem Tors’i külla jõudes jagasin majakest ühe ameeriklase, ühe norraka ja kahe rootslasega. Samas majas elas ka hilisem naiste võitja. Nende kogemusi kuulates mõistsin, milline amatöör ma olen. Kui enne flirtisin mõttega esikolmiku piirist, siis pärast kogemuste kuulamist, võistlustrassiga tutvumist ja osalejate nimekirja nägemist, sain aru, et isegi TOP 15 on väga hea tulemus.

Rajaga tutvudes selgus ka, et minu treeningud 15% kaldega jooksulindil või „asjalikud“ treeningud Otepääl, osutusid pigem toredaks ajaviiteks. Reaalsel võistlusel ootas ees midagi hoopis muud.

Võistlustrass on raju. Esimese 10 kilomeetriga oled võtnud 1300 m vertikaalset tõusu ja jõudnud üle 2 km kõrgusele. Tunned, kuidas hõre õhk mõjutab nii lihaste kui pea tööd negatiivselt. Üritad vaid keskenduda, et järskudel ja kivistel laskumistel püsti jääks. Siis aga alles hakkab õige asi pihta: 2 km jooksul tõused veel 400 m jõudes raja kõrgeimasse punkti, milleks on Le Tabor 2389 meetril. Selle paari kilomeetri sisse jäävad raja kõige ohtlikumad ja järsumad kohad. Enamik aega möödub kõndides käed põlvedel, sest ainult jalalihaseid kasutades ei jõua mäest üles. Aeg-ajalt on vaja ennast kaljude vahelt sisuliselt püstloodis üles vinnata ja kogu käte jõud kasutusele võtta. Pärast kõrgeimat tippu algab pikk-pikk laskumine, mille esimene osa on järsk ja kivine. Seejärel jõuad metsa vahel laugemale teerajale, mis viib serpentiinidel finiši poole.

Kaks ja pool tundi mägedes

Minu jooks Prantsusmaal läks võrdlemisi hästi. 26 km läbimiseks ja 2000 m vertikaalselt tõusu-laskumise võtmiseks kulus aega 2 tundi ja 33 minutit, mis andis lõpuprotokollis 9. koha. Kaotus võitjale oli 8.30. Need numbrid ei ole asjaolusid arvestades sugugi halvad. Isegi korraldajad olid minu soorituse üle veidi imestunud.

Hiljem tulemusi analüüsides selgus, et kõige rohkem kaotasin võitjale ja teistele TOP 10 jooksjatele mäe otsas kõige tehnilisemal (loe ohtlikumal) osal. Andsin ju abikaasale enne minekut lubaduse, et tulen tervena tagasi ega tahtnud ka niigi keerulise hooaja lõppu asjatut riski võtta. Riskid aga olid suured, mida iseloomustab kasvõi see, et sektsioonis, kus muidu olid nöörid ja turvavõrk, rippusid võistluste ajal trosside ja kiivritega mägironijad, kes vajadusel üritanuks võistleja kinni püüda või vähemalt natukenegi kukkumisel hoogu vähendada. Kehvematel puhkudel andnuks koheselt ka abi. Vales kohas komistades ja kukkudes olnuks aga tõenäoliselt vaja helikopter välja kutsuda. Kõige „põnevamad“ olid kaljude tipud, kuhu ühtegi nööri ei saanudki panna, sest jalgadega ju nendest kinni ei hoia…

Kui tavaliselt toimub Skyrace des Matheysins kevadeti, kui mägedes on veel lumi maas, siis viimased kaks aastat on üritus koroona tõttu peetud oktoobris. Kohalikud teadsid rääkida, et enamus allamäge osadest on kevadel lumega oluliselt kiiremini läbitavad. Lumi katab kivid ja tänu sellele saab ohutumalt alla libiseda. Minule oleksid lumised olud kindlasti paremini sobinud, aga õnneks vedas ka seekord ilmaga. Pilvi polnud ja päike paistis. Stardis oli 4 kraadi sooja, päeva peale tõusis temperatuur koguni 18 kraadini.

Foto: Tanguy Carrier

Salomoni abil mägesid vallutamas

Kui Eestis saab enamike maastikujookse läbida ka tavalise tossuga, siis mägedes polnud kedagi, kes oleks rajale läinud asfaldijalatsiga. Olenevalt eesmärkidest ja sportlikust tasemest, otsitakse küll tasakaalu jalanõu kaalu, pehmenduse ja tallamustri vahel, kuid hea pidamine on peamine argument.

Mina otsustasin enda ühe lemmiktossu – Salomon S/Lab Sense 8 SG kasuks. See oli kokkuvõttes ideaalne valik – kerge kaal, sügav muster ja vahetalla rock plate, mis kaitseb jalatalda teravate kivide eest. Kohustusliku varustusena pidi kaasas olema tuulekindel dressikas ja vähemalt 500 ml jooginõu. Ka selles osas olid parimad asjad Sportlandist varasemalt olemas – õhuke Salomoni jakk ning 500 ml soft flask. Mõlemad mahtusid koos SiS’i geelidega Salomon Pulse Belt’i taskutesse.

Uued eesmärgid seatud

Foto: erakogu

Kuna olen enamasti enda soorituste osas üpris kriitiline ja tean, et saan oluliselt paremini ka Skyrace des Matheysinsi rada läbida, tahan uuel aastal jälle stardis olla. Süües kasvab isu ja kui järgmise aasta orienteerumisvõistluste kalender lubab, soovin end sarnastel katsumustel regulaarsemalt proovile panna.

Hakkasin juba otsima võimalusi, kuidas mägijooksudeks kodustes tingimustes paremini valmistuda. Sain selgeks, et peab soetama pisut erilisema jooksulindi, sest 99.99% inimestest ei soovi jooksulindi kallet üle 15% suunata ja seetõttu Eesti spordiklubides sellist võimalust pole. Lisaks pean suurendama teatud jõuharjutuste osakaalu. Kui pikalt tõusude jooksmist saab põhimõtteliselt harjutada jooksulintide peal, siis allamäge jooksmist saabki sisuliselt treenida ainult pikalt allamäge joostes. Tihtipeale on aga allamäge jooksmine jalgadele raskem, sest reielihastele mõjuvad jõud on oluliselt suuremad kui näiteks laugel maal või tõusul joostes. Kõikidele nendele nüanssidele peab tähelepanu pöörama.

Kõik maastikule jooksma!

Minu treeningud järgmiste eesmärkide suunas jätkuvad, aga oleks tore näha erinevatel maastikujooksudel üha rohkem ja rohkem eestlasi. Kuna sarnastel võistlustel on ka lühemaid distantse, siis sobiks need ka tublidele juunioritele.

Maastikujooks on mujal maailmas väga-väga suur spordiala. Tegelikult passib see sitketele eestlastele üpris hästi. Julgustan kõiki aktiivseid harrastajaid asfaldilt metsaradadele pöörama ja nautima Eestimaa loodust. Meilgi on väga ägedaid maastikujooksuvõistlusi, kus end proovile panna ja avastada uusi piirkondi, kuhu võib-olla niisama ei satu. Maastikujooks on äge!

Tekst: Kenny Kivikas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Discgolfar Albert Tamm: tippu jõudmiseks tuleb teha toorelt sihipärast tööd

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus