Nädalavahetuse ennelõunad Škoda jäähallis Haaberstis kuuluvad Eesti jäähoki tulevikule.
Umbes 40 meetripikkust mehikest, aga ka mõni tüdruk, teevad jääväljaku eri otstes siksakke, kiirendavad, pidurdavad, liuglevad kord ühel, kord teisel jalal või suisa selg ees. Trügivad litri pärast võideldes, kukuvad, ajavad end naerdes püsti ja lasevad rõõmsalt edasi, põnevil lapsevanemad porte najal kaasa elamas. Tuleb ette hetki, kus emad-isad ei tea, kas nutta või naerda, kui võsuke hirmsa pauguga vastu jääd prantsatab või portesse pikeerib. Ent kaitsmed-kiivrid on tasemel ning valupisaraid näeb siin üliharva. Kuuldused jäähoki vägivaldsusest või ohtlikest vigastustest on vähemalt siin toimetavate viie- kuni üheksa-aastaste puhul selgelt liialdatud. Vastupidi – kui poleks ise näinud, kui lõbus ja mänguline võib selle keerulise spordiala õppimine algaja jaoks olla, ei usukski.
Vanus pole takistus
Põnnide vahel askeldavad ringi, jagavad korraldusi ja näitavad harjutusi ette tõsised ja asjalikud treenerid, kes paarkümmend aastat tagasi moodustasid esimese eestikeelsete hokimängijate põlvkonna: Kaupo Kaljuste, Argo Kungla, Eno Saar ja Kristjan Valk. 1990. aastatel mängisid nad koos klubis nimega THK 88, nagu teisedki toonased tuntumad eestlastest hokimehed Lauri Lahesalu, Rauno Parras, Jüri Rooba ja teised treener Andres Kaljuste käe all. Andres Kaljuste, kes on enamiku eesti rahvusest hokimeeste jaoks esimene treener, on nüüdki platsis, jäähokiga esmatutvust tegevaid lapsi julgustamas-juhendamas. Ta näitab (nagu Gordie Howe või Jaromir Jagr juba ammu on tõestanud), et erinevalt paljudest teistest sportmängudest on jäähokis vanus vaid number, aga mitte takistus.
THK 88 oli ambitsioonikas projekt, mis püüdis 1980. aastate lõpuks täielikult venekeelseks kujunenud Eesti jäähokile pisutki põlisrahva tähelepanu ja poolehoidu tõmmata.
Võimalusi oli vähe
Üht-teist ju õnnestuski, kuid jäähokil puudus oma Aivar Pohlak, kes mäletatavasti 1990. aastate alguses eestlased taas jalgpalli juurde tõi. Jäähokientusiastid võisid toona seda kõike vaid nukralt imetleda. Aastad läksid, kuid ikka ja jälle siirdus MM-ile (oli see siis parajasti B- või C-divisjon) rahvuskoondist esindama meeskond, kus heal juhul vaid paar-kolm eestikeelset mängumeest. Olukord on nüüdseks mõnevõrra muutunud – detsembris U20 MM-il osalenud Eesti koondises oli vähemalt nime poolest eestlasi ja venelasi lausa võrdselt. Ent kui hokitrenn on praegu paljude venekeelsete perekondade esimene valik ning trenne jätkub küllaga, siis eestikeelsetel peredel, kelle süda jäähokile kuulub, oli aasta tagasi veel väga vähe võimalusi, kuidas laps saaks endale arusaadavas keeles rääkiva treeneri käe all mänguga algust teha. Mis on äärmiselt kurioosne, arvestades et meie kolmes naaberriigis on just jäähoki populaarseim spordiala…
Eestlane peab alustama rahulikult
„Nii juhtuski, et pidasime nõu ja otsustasime, et teeme klubi, kus meie oma lapsed saaksid jäähokit õppida,“ ütleb Kaupo Kaljuste, Saku Jäähoki Klubi eestvedaja, treener ning kauaaegne rahvuskoondise kaitsemängija. „Me lihtsalt armastame seda mängu nii väga, et tundus ülekohtune jätta oma lapsed ilma võimalusest jäähokit vähemalt proovida.“
Asi on selles, et eestlane areneb aeglasemalt. Eesti laps peab alustama rahulikumas keskkonnas, omasuguste seas. Vene rahvusest lapsed on temperamentsemad ja kiirema füüsilise arenguga. „See teadmine pluss jäähoki mingis mõttes vägivaldne ja skandaalne kuvand – kuigi see on ülekohtune – on eestlasi hokist eemal hoidnud.“
Areng on pidev
Trennirühma tegemine on mõistagi riskantne ettevõtmine. Kulutusi ju jagub: hokivarustus või jääväljaku rent pole odavad. „Arvestasime alguses sellega, et tõenäoliselt peame piirduma kümnekonna enda ja oma sõpruskonna lapsega ja kuidagi leidma kohad harjutamiseks. Panime siiski mitmesse kooli ja lasteaeda kuulutuse ja meeldiva üllatusena kogunes juba esimeseks trenniks 2016. aasta sügisel kokku üle 30 lapse. On vene rahvusest lapsi, on norralasi, aga töökeel on eesti keel.“
Praegu treenib klubis üle 50 viie- kuni kaheksa-aastase lapse Tallinnast ning Saku, Saue ja Harku vallast. Sel hooajal loodetakse jõuda 60 lapseni ning koos lastega arenevad ka treenerid. „Analüüsime pidevalt, kuidas saaks paremini. Käime koolitustel, mõistagi on abi internetis leiduvast materjalist,“ räägib Kaupo Kaljuste. „Kogu aeg õpime uusi asju. Sel hooajal on kaks uuendust: hankisime väravavahtidele täisvarustuse ning lapsed saavad soovi korral terve treeningu vältel seda ametit proovida. Teine, palju põhimõttelisem uuendus on see, et plats on jagatud kuueks ja igas sektoris mängitakse kolm kolme või neli nelja vastu. Kogu aeg toimub tegevus, tugevamatel-kiirematel ei teki võimalust liiga palju domineerida. Asja mõte ei ole ju üksikute staaride tootmine, vaid see, et võimalikult paljud tunneksid mängust võrdselt rõõmu ja saaksid pidevat koormust. Kui lapsevanemate jaoks on võitmine kõige tähtsam, seda sõltumata laste vanusest, siis lastele endile on võitmine alles kolmandal kohal, mängust osasaamine on palju olulisem.“
Eesmärgid on selged
Paljud meie kooliealised hokitalendid mängivad Soomes. Jüri Rooba viis oma poja Roberti, meie jäähoki praeguse esinumbri, Soome ja pühendas ennast seal poja arendamisele, ja samamoodi teevad paljud teisedki. Eneseohverdus on suur, pühendumus maksimaalne. Kaupo Kaljuste loodab, et lähitulevikus tekib ka teisi väljundeid. „Eestisse KHL-i klubi loomisest ma unistada ei julgeks, aga näiteks Soome U20 meistrivõistlustel võiks Eesti esindus kaasa teha küll. Teisisõnu – meie noortesats peaks saama osaleda võimalikult kõrgel tasemel, see annaks paljudele motivatsiooni nii alustada kui ka jätkata.“
Saku Jäähoki Klubil on käimasoleval hooajal kolm eesmärki: saada juurde väravavahtide varustust, lisada laste trennikavasse kolmas trenniaeg ning alustada regulaarsete sõpruskohtumistega. Detsembri alguses peeti esimesed ametlikud sõprusmängud Viljandis.
Aasta pärast soovitakse osaleda Eesti meistrivõistlustel kahes vanuseklassis. Kaugemas tulevikus on eesmärk rajada Tallinna külje alla jäähall, kui vaid jätkuks abilisi: vabatahtlikke, lapsevanemaid, vallajuhte, erasektorit ja Eesti Jäähoki Liidu toetust.
Fakte
Eesti on maailma edetabelis 27. kohal. Kokku on tabelis 48 riiki.
Meie parim koht MM-ilt on 1998. aastast, kui Eesti tuli 19. kohale.
Eesti mängib MM-il kolmandas tugevusgrupis kohtadele 23–28. MM toimub igal aastal, järgmine on aprillis Kaunases. U18 MM, samuti kohtadele 23–28, toimub aprillis Tallinnas.
Hokitreener Kaupo Kaljuste on MM-idel mänginud 50 mängu ja visanud 15 väravat.
Ligi kümme Eestist pärit hokinoort mängib sel hooajal USA noorteliigades, mitukümmend aga Soomes ja Rootsis.
PILDIKONKURSS: Christmas Cheer 2017!