Ainult andega ei jõua kusagile. On vaja teha roppu tööd ja on vaja ennastohverdavat armastust ala vastu.
1. Kui võtsite võrkpalliliidu juhtimise 2012. aastal üle, siis millises seisus alaliit oli? Mis on muutunud?
Üldiselt oli seis päris hea. Olime rahvusmeeskonnaga mänginud kahel järjestikusel EM-il ja noori oli peale tulemas kenasti. Julgen öelda, et ka viimastel aastatel on areng jätkunud. 15-aastase vaheaja järel jõudsid juuniorid MM-ile, rahvusmeeskond on taas murdnud end Vana Maailma 16 tugevama hulka ja saime sel aastal mängida üle pika aja ka euroliigas. Koondises on hea tasakaal noorte ja kogemustega mängijate vahel.
2. Kui keeruline on siseministri ametikohalt juhtida nõnda olulise spordiala liitu?
Eks iga töö nõuab pingutust. Eelkõige tähendab see kahjuks, et saan perega vähem aega koos veeta. Samas on hea meel, et alaliidu inimesed on superprofid ja teevad oma tööd südamega. Saan neid täielikult usaldada.
3. Kas võrkpall on Eestis piisavalt rahastatud?
Alati võiks vahendeid rohkem olla. Aga nurisemine edasi ei vii. Teeme olemasolevaga maksimaalse ja kui see toob ka sportlikku edu, on suurepärane. Õnneks on alaliidu toetajate hulka lisandunud toredaid Eesti ettevõtjaid ja ka riik leidis võimaluse EM-i ettevalmistust ning seal osalemist täiendavalt toetada.
4. Kui kaua olete ise mängijana võrkpalliga kokku puutunud?
Olen mänginud võrkpalli umbes 25 aastat kuni esiliigani välja ja eelmiselgi aastal rahvaliigas. Kahjuks ei võimalda töö intensiivsus mängida nii palju, kui tahaks.
5. Miks on teie elus just võrkpall?
Meil on ütlus “Võrkpall on võrratu!”. Ja nii ongi. Nii tipptasemel kui ka omavahel toksides on tegemist suurepärase mänguga, mida on mõnus nautida. Olen teinud elu jooksul päris palju sporti, aga võrkpall on jäänud kõige südamelähedasemaks.
6. Kui suur oli teie pettumus, kui Euroopa liiga poolfinaalis jäi Eesti üllatavalt kindlalt alla Makedooniale?
Ei olnud pettumus, küll oli tunne, et oleme kusagil ettevalmistusega puusse pannud. Samas oli selge, et lõputult ei saa võidud tulla. Olime euroliiga alguses väga heas hoos ja kahjuks läksid mängud järjest lihtsamaks. Juba mängus Iisraeliga oli näha, et kõik ei klappinud. Aga olen veendunud, et need kaotused tulid EM-i finaali silmas pidades kasuks, ja tuleb ka arvestada, et suur osa mängijatest polnud sellise vastutusega mänge meesteklassis varem mänginud.
7. Eesti võrkpallikoondis on viimastel aastatel olnud kindlalt Euroopa tasemel tiim, ometi pole suurturniiridel päris tippu jõutud. Millal see võiks muutuda?
Tuleb arvestada, et Euroopa suurte – Poola, Serbia, Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa – mängijavalik on väga võimas. Ülejäänutega on Eesti tase täiesti võrreldav. Aga pall on ümmargune ja heal päeval suudame ka suuri hammustada. Päris tippu jõudmiseks peaks koondise tasemel mängijate valik olema kolm-neli korda suurem ja nõnda mitu aastakäiku järjest.
8. Kui suur löök võib Eesti võrkpallile olla Schenkeri liiga kadumine?
Liiga ei kao, kaob senine nimisponsor. Liiga elab ja laieneb sel aastal Leetu. Teeme tööd selle nimel, et leida uus nimisponsor. Samuti otsime uusi võimalusi liiga rahastamiseks.
9. Mis on praegu suurim probleem Eesti võrkpallis?
Ma ei nimetaks probleeme, vaid väljakutseid. Kindlasti on suur väljakutse nii klubide kui ka alaliidu tasandil toetajate leidmine. Üks suuremaid väljakutseid on meie noorte mängijate arusaamine treeninguprotsessist. Tark treening noorena toob tasemetõusu ja edu ning võimaluse mängida välismaal.
10. Millal näeme Eesti võrkpallis uut Viljar Loori?
Me näeme suurepäraseid talente ka praeguses koondises: Venno ja Täht, Viiber tulemas. Aga kõik, kes tahavad jõuda ligilähedalegi Viljar Loori tasemele, peavad mõistma, et ainult andega ei jõua kusagile. On vaja teha roppu tööd ja on vaja ennastohverdavat armastust ala vastu.
Tekst Oliver Lomp, foto Postimees Scanpix
Kristjan Karis: tahame pakkuda ägedat spordikogemust!