Eurovisiooni lauluvõistlusest on möödunud ligi kaks kuud ning võime kindlalt öelda, et Alika Milova tuli, nägi ja võitis. Võitis iseennast ning rahva südame. Kaheksas koht Eurovisioon lauluvõistlusel on väärt saavutus, mis spordimaailmas tähendaks Eesti Olümpiakomitee püsivat toetust.
Eurovisioonist on nüüd möödas mõnda aega. Mis mõtetega sa täna sellele tagasi vaatad?
Paljud rääkisid mulle enne Liverpooli sõitmist, et kõikide proovide ja meediakohustuste tõttu saab graafik olema väga tihe. Seepärast valmistasin ennast ette väga kõvaks andmiseks (naerab). Lõppude lõpuks aga olid need kaks nädalat väga meeldivad, kõik oli väga hästi organiseeritud, ei olnud venitamist ega passimisi.
Kes sind kohapeal toetasid?
Isa tuli poolfinaalideks kohale, aga algusest peale oli minu taga suur Eesti delegatsioon. Võib-olla mitte nii suur kui Rootsil, aga ma tundsin kogu aeg nende kohalolekut ja toetust. Kui kedagi eraldi välja tuua, siis nimetaksin kindlasti mänedžeri Thea Zaitsevit ning mänedžeri ja taustalauljat Grettel Killingut ning Sofia-Liis Liivi, kes laulis samuti back’i. Mattias Tammik ja Timo Tali tegelevad Eestis valgustuse ja visuaalidega ning hoidsid ka Inglismaal nendel asjadel silma peal. Poistest oli väga suur abi, sest ise laval olles ei näe ega oskagi näha kõiki tehnilisi detaile. Kui me Liverpoolis istusime ja arutasime laval toimuvat, siis nemad professionaalidena suhtlesid kohapealse meeskonnaga. Väga suureks abiks oli Kaia Triisa, kes tegeles minu meigi ja soenguga. Tema oma suurte kogemustega oli täiesti asendamatu. Kõik inimesed minu selja taga täitsid sellel teekonnal kindlat rolli ja ma olen neile väga tänulik.
Sa oled väga noor, aga jõudnud juba võita nii „Eesti otsib superstaari“ kui ka „Eesti Laulu“. Kas sa juba lapsena unistasid nii kaugele jõudmisest?
Nii palju kui ma ennast mäletan, unistasin nii „Eesti Laulule“ kui Eurovisioonile jõudmisest. Nüüd tundsin pärast superstaari saadet, et pean minema „Eesti Laulule“ proovima. Noor neiu, mis mul kaotada. Olen 20, jõuan veel mitu korda ennast sellel lauluvõistlustel proovile panna.
Kas sa lapsena jälgisid Eurovisiooni ning mis sulle sellest meelde on jäänud?
Ma ei olnud süvafänn, kes jälgis ja vaatas ennustusi või proove, aga kui poolfinaalid algasid, siis panin televiisori käima. Mäletan kuidas Loreen võitis esimest korda 2012. aastal, olin siis 9-aastane. Igal aastal kerkisid esile mõned huvitavad esinejad, kes ei pruukinud alati küll võita.
Kes sulle tänavuse aasta esinejatest kõige rohkem meeldis?
Minu lemmik oli soomlaste Käärijä. Kui „Cha Cha Cha“ laulu kuulsin, meeldis see mulle kohe. Selles loos on mingi X-faktor. Eeldasin head kohta ka Hispaaniale, kuna see riik on alati olnud popmuusika lipulaev ja neid ennustati seegi kord lausa TOP-10 hulka, aga tänavune laul ei olnud nii eurovisioonilik ja võib-olla sellepärast ei läinudki neil nii hästi. Hispaania laul meeldis rohkem muusikutele.
Kuna tegu oli ikkagi võistlusega, siis kuidas sul närv vastu pidas?
Õhtuti pärast proove jäi natukene aega, et istuda korraks üksinda maha ja omaette rahulikult olla. Muidugi ma mõtlesin sellele, et mind vaatavad miljonid inimesed, aga liiga palju ma siiski ei närvitsenud. Keskendusin sellele, et esindada Eestit ja teha seda nii hästi kui võimalik. Mõtlesin, et see on elu võimalus ja proovisin seda täiega nautida. Võibolla avaneb eurolava mulle kunagi veel, kes teab. Aga see esimene kord on ikka kõige erilisem.
Kuidas sulle Liverpool meeldis?
Tegu on väga autentse linnaga, kus on au sees jalgpall ja õlu. Liverpool ei ole ülemäära suur ja seal on väga mõnus atmosfäär. Kahetsen ainult, et ei jõudnud Liverpool Beatles Museum’isse. Eks siis järgmine kord.
Olid tuntud juba enne Eurovisiooni, aga nüüd veelgi enam. Kas tagasihoidlikud Eesti inimesed tulevad sinuga tänaval juttu rääkima ja soovivad pilti teha?
Päev pärast Inglismaalt saabumist läksin Viru keskusesse süüa ostma, kuna külmkapp oli täiesti tühi. Paljud, kes kõndisid mööda, ütlesid mulle, et nii uhke on olla eestlane. See oli väga tore tunne. Nii minul kui paljudel teistel olid emotsioonid veel nii värsked ja ma tundsin siirast rõõmu tähelepanust ja headest sõnadest. Aga tullakse ka pilti tegema ja seda eriti kaubanduskeskustes.
Palju sa päevas laulmist harjutad ja kui palju muusikat sa ise kuulad?
Eraldi ma tegelikult laulmist ei harjutagi, n-ö treening toimub laval. Pigem mahuvad minu päevadesse proovid bändiga.
Sõltuvalt eluperioodidest kuulan väga erinevat muusikat. Näiteks talvel päris palju klassikalist muusikat. Mõnikord funki, jazzi ja räppi. Kõik sõltub tujust ja olukorrast. Aga kuulan ka vaikust, kuna igapäevaselt olen kogu aeg muusika sees.
Kui vaimu saab turgutada vaikuse kuulamisega, siis kuidas sa ennast füüsiliselt vormis hoiad?
Üritan ennast ikka vormis hoida. Täna lähen näiteks tennisetrenni. Enda lõbuks hakkasin eelmisel aastal jooksmas käima, kuigi koolis mulle üldse jooksmine ei meeldinud. Elan Tallinna kesklinnas ning Kadrioru poole liikudes saab väga mõnusaid ringe teha. Mulle meeldib ka niisama sihitult ringi jalutada ja värsket õhku hingata.
Sportlandi kampaanias „Koos parimatega“ kannad adidase kollektsiooni. Kas adidas on üks sinu lemmikbränd?
Jah, sest adidas on väga originaalne. Selles on ajatut klassikat, aga samas käib adidas alati ajaga kaasas ja oskab üllatada. Nende tooted on väga kvaliteetsed. Mul on üks isiklik mälestus ka. Sain endale 12-aastaselt adidas Superstar valged tossud, aga need varastati koolist ära. Osteti uued, needki varastati ära. Jõudsin neid endale kolm paari soetada, sest need nii meeldisid mulle. See mudel ei lähe iial moest.
Mis olukorras sa praegu ketse armastad kanda?
Väga suure osa ajast kannangi ketse, sest need on terve elu minu lemmikud olnud. Aga ma ei ole kahjuks 180 cm pikk ning üritustel panen vahel jalga ka mugavad kontsaga kingad või saapad.
Sa räägid väga ilusat eesti keelt, kuigi see pole su emakeel. Kus sa eesti keele omandasid?
Aitäh! Eks ma teen vahel ikka vigu ka, aga Narva Eesti Gümnaasiumis möödus terve põhikooli aeg eesti keeles õppides. Enne superstaari saadet ei olnud mul siiski väga palju võimalusi seda praktiseerida, aga saates suhtlesin ainult eesti keeles ja sellest ajast alates räägin igapäevaselt eesti keeles.
Sa oled lapsest peale olnud äärmiselt sihikindel, võtnud varakult nõuks tegeleda muusika ja laulmisega ning jõudnud omal alal väga kaugele. Mida sa soovitaksid teistele noortele, kuidas olla igapäevaselt iseenda parim versioon ning unistuste poole liikuda?
Peab kuulama oma sisemist häält ja südant. Tuleb ennast usaldada, sest meie ise oleme enda jaoks kõige olulisemad inimesed. Oleme 24/7 endaga koos ja nii esimesest päevast viimaseni. Pole tarvis karta armastada, tuleb nautida nii kaotusi kui ka võite ning õppida kogemustest. Elu on värviline nagu vikerkaar, on nii heledamaid kui tumedamaid hetki. Selles ongi elu ilu.
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Liina Notta
Elva Südaööjooks - unustamatu spordisündmus sumedas suveöös