Eesti jalgpallikoondise kapten Karol Mets valmistub Hamburgis oma esimeseks Bundesliga hooajaks – teadupärast tõusis tema klubi FC St. Pauli just 2024/2025 aastaks Saksamaa kõrgeimaisse liigasse. Jalgpalli kõrvalt on Karol aga jõudnud ka pisut puhata ning suve nautida.
Kuidas sinu senine suvi on möödunud?
Minu suved mööduvad tavaliselt hästi kiirelt, nii ka seekord. Pärast hooaega puhkasime elukaaslasega Lõuna-Prantsusmaal. Seejärel olin Eestis, käisin sõpradega kalal ning kohtusin kodumaa eri nurkades sõprade ja tuttavatega.
Sel suvel toimus jalgpalli EM. Sakslastel ei läinud nii nagu nad soovisid, kuigi tagantjärele tark olles, polnud veerandfinaali kaotus Hispaaniale ju häbiasi. Milline on kohapealne atmosfäär pärast turniiri?
Ajutisest pahameelest on üle saadud, sest kaotati ju turniiri parimale meeskonnale. Eks sakslased teadsid ka enne mängu, kui tugev on Hispaania. Mingit illusiooni ei loodud, mindi võitlema. Muidugi oleksid nad väga soovinud kodus kaugemale jõuda, aga täna nad enam väga pahased ei ole. Sakslased on pigem oma koondise üle uhked, sest Hispaania vastu anti endast maksimum.
Millal sa ise hakkasid jalgpalli tiitlivõistlusi jälgima ning milline on su isiklik emotsioon tänavusest EM-ist?
See oli aastal 2004, kui Kreeka üllatuslikult võitis. Kreeka alistas avamängus kodumeeskonna Portugali ja sama kordus finaalis. Seda EM-i jälgisin algusest lõpuni ja mäletan siiamaani kreeklaste mängijaid nimepidi.
Tänavusel EM-il hoidsin pöialt Prantsusmaale, kes küll ei võitnud, aga pole hullu. Viimasel ajal on minu jaoks jalgpalli olnud siiski nii palju, et mitmed EM-i mängud jäid ka vaatamata.
Kes on jalgpallis olnud sinu eeskujud ja keda täna jälgid just kaitsja positsioonist lähtuvalt?
Sellest ajast, kui olin veel hästi väike poiss, on meeles Luis Figo Portugalist. Tänasel päeval ma eraldi ühtegi konkreetset mängijat ei jälgi, aga vaatan, kuidas eri meeskonnad kollektiivselt kaitsevad ja kuidas iga kaitsemängija oma rolli täidab. Kui mõni nimi välja tuua, siis imponeerivad Rúben Dias Manchester City meeskonnast ja minuga sarnast tüüpi vasakujalgne keskkaitsja Nathan Aké samast tiimist. Meeldib nii nende individuaalne töö kui see, kuidas nad kollektiivi sulanduvad. Väga hariv vaatepilt.
Sa oled mänginud klubijalgpalli nii Rootsis, Hollandis, Norras kui ka Saudi Araabias. Oskad sa mõne erilise kogemuse välja tuua?
Vastan üsna igavalt, et olen väga hea kohaneja. Suudan alati ennast igal pool toimima panna. Kultuuriliselt oli kõige eksootilisem muidugi Saudi Araabia, sest eurooplasele on seal palju uut, aga sain ka seal hakkama. Klubid hoolitsevad reeglina selle eest, et mängijad ennast hästi tunneksid.
Milline on sinu praeguse meeskonna sisekliima?
Meil on hästi ühtehoidev meeskond. Viimase pooleteise aasta jooksul ei ole erilisi vahetusi toimunud ning teame üksteist läbi ja lõhki. Pärast treeninguid saame kokku nii poistega eraldi kui koos elukaaslastega, kes suhtlevad ka omavahel. Igas klubis see ei pruugi nii olla, aga meie kommuun toimib hästi.
Teie linnarivaal ja väga tähendusrikka ajalooga Hamburger SV mängib Bundesliga teises ehk esiliigas. Kuidas see on üldist atmosfääri mõjutanud?
Nemad on igas mõttes suurem klubi. Nende ajalugu ulatub kaugemale ning neil on suurem staadion ja fännibaas. Nad on üks võimsamaid klubisid kogu Saksamaal. Klubil on viimastel aastatel tulemuste mõttes halvasti läinud ja kindlasti käib see nende au pihta, et meie oleme tõusnud kõrgliigasse, aga nemad on aste madalamal. Kui mõni nende fänn peaks sattuma meie mängule, mida ilmselt ei juhtu, siis ta pigem toetab meie vastaseid, mitte meid.
Kas sinu klubi mänge on võimalik ka eestlastel vaatama tulla?
Viimasel hooajal oli meil kaheksateist kodumängu ning umbes viieteistkümnel olid ka eestlased staadionil. Mulle ikka kirjutatakse ja soovitakse pileteid. Kui on võimalik, siis aitan alati. Tavamüügist on pileteid praktiliselt võimatu osta, sest staadion oli juba esiliigas 99,9% väljamüüdud. Eestlased käisid ka võõrsil meie mänge vaatamas. See on väga äge, sest Saksamaa jalgpallikultuur on eriline.
Kas sind tuntakse Hamburgis ära ka?
Äratundmist on ajas kindlasti juurde tulnud, nii Hamburgis kui ka Eestis, aga ega mulle tormi ei joosta. Vahel märkan silmanurgast, kui keegi on pikemalt jälgima jäänud, mõnikord tullakse ka pilti küsima. Kui Hamburgis kuskil toitu tellin, siis restorani omanikud tunnevad tihtilugu ära. Sama juhtub, kui DHL kuller paki koju toob. Sellele on kindlasti kaasa aidanud Bundesligasse tõusmine.
Kuidas sulle Hamburg meeldib?
Linnana meeldib mulle Hamburg väga. Ilm ei ole võib-olla alati kõige parem, sest on kohati vihmane ja tuuline, aga linn on suur ja tegevusi jagub. Kõik oma sõbrad saadan kindlasti Hamburgi kuulsasse meelelahutuspiirkonda Reeperbahnile, sest see ongi St. Pauli ja osa meie kultuurist.
Eesti koondises täidad kapteni rolli. Kuidas sa oma rolli iseloomustad?
Nooremate mängijatega räägime teatud küsimused alguses omavahel läbi, kui see puudutab jalgpalli. Kui tegu on eraeluliste teemadega, siis saavad noored kutid rääkida otse peatreeneriga. Minu ülesanne on hoida foon selline, et kõik tunneksid ennast rääkides vabalt. Meil ei ole koondises suuri staare ja egosid. Peame olema kahe jalaga maa peal, et tulemusi saavutada. Muresid tulebki jagada.
Millal uue peatreeneri Jürgen Henni käe all koondisega jälle kogunete?
Järgmine kogunemine on septembris, kui alustame uut Rahvuste Liiga hooaega. Minu kogemus on, et iga uue treeneriga on alguses justkui mesinädalad ja eufooria, kus kõik liigub üles. Meie asi ongi täna seda mängukõverat nii kõrgel hoida kui võimalik. Jürgen on väga professionaalne treener, temaga saame paremini aru, mida ta nõuab ja mida platsil tegema peame. Süsteem on rohkem paigas. Pikk maa on minna, sest oleme saanud vaid loetud päevad tema käe all treenida, aga kindlasti pingutame edasi.
EM-i valguses räägime ka penaltitest, sest teiegi saite Balti turniiril Leedu vastu neid lüüa ja võitsite. Seda juhtub harva, kui Eesti koondis saab penaltiseerias „jalga“ proovida. Kuidas koondises penaltilööjad paika pannakse?
Kõigile, kes lõid Leedu mängus, tuleb kompliment teha. Noored mängijad ei väristanud ära, suutsid rahulikuks jääda.
Teades Jürgenit, on tal alati läbi mõeldud, kes võiksid potentsiaalselt penalteid lüüa. Kindlasti ta küsib mõne mängija käest üle, kui ta pole kindel, et just see mees sooviks lööma minna. Lööjate järjekord pannakse jooksvalt paika.
Kahtlemata esineb jalgpalluril ka mängupingeid. Kuidas sa nendega toime tuled?
Minu esimene psühholoog on minu elukaaslane, kes täidab kodus veel kümmet ametit. Olen talle selle eest väga tänulik. Kui tunnen, et pean veel kellegagi rääkima, siis teen seda Zoomi vahendusel ühe Eesti psühholoogiga, kellelt alati head nõu saan.
Jalgpalluri jaoks on putsad varustuse kõige olulisem osa. Millise brändi putsasid sina kasutad?
Mängin algusest peale Nike jalanõudes. Kunagi üks nende mudel mulle lihtsalt sobis ja olen sellele truuks jäänud. Aja jooksul on mudel täiustunud ja veel paremaks läinud. Ühel hetkel pakkus Nike mulle ka lepingut ja ma olen selle koostööga väga rahul. Ka Saksamaal meie klubis mängivad kõik mehed nende brändide jalanõudes, millega neil on lepingud.
Kohe algab Pariisi OM. Kellele sa Eesti sportlastest kaasa elad ja mis alasid jälgid?
Kindlasti vaatan korvpalli, sest see ala meeldib mulle. Jälgin ka kümnevõistlust, sest meie mehed on alati näidanud võitlustahet ja loodan, et nad suudavad ka seekord lippu kõrgel hoida. Soovin edu kõikidele meie sportlastele!
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Keir Rämson
Seitsmevõistleja Pippi Lotta Enok: lühiajalised eesmärgid viivad pikaajaliste sihtideni