Mont-Blanc Marathon on üritus, mis paneb proovile nii jalad kui pea – ligi 1700 tõusumeetrit, järsud langused ja Alpide vaated, mis panevad korraga nii ohkama kui õhku ahmima. Sel suvel said New Balance’i kutsel mägijooksul osaleda ka Sportland Eesti loovjuht Karel Kaljuste ning brändijuht Pertti Prits, kes otsustasid ette võtta 23 km distantsi.
Kui Karel ja Pertti New Balance’ilt Mont-Blanc Marathoni kutse said, polnud neil vaja minekut pikalt kaaluda. „Kui sellist seiklust pakutakse, siis ei pea kaua mõtlema,“ ütleb Pertti.
Natuke pikem arutelu oli selle üle, millist distantsi joosta. Kuna kumbki polnud varem sarnasel mägijooksul osalenud, ei teadnud nad, mida oodata. Valida sai 10, 23, 42 ja 90 km distantside vahel.
„Algul mõtlesime, et olgu, jookseme 10 km, aga siis saime aru, et lähme ju nii kaugele. Lõpuks valisime kesktee – 23 km –, mis osutus võrreldavaks maratoni jooksmisega tasasel maal,” selgitab Karel.
Tagasi vaadates arvavad mehed, et valisid õige distantsi.
„Jäin valikuga rahule, sest see oli kõva eneseületus. Reaalsuses oleks muidugi 10 km ka paras pähkel olnud,“ ütleb Pertti.
Kareli jaoks oli valitud distants samuti piisav väljakutse. „Läksin meelega natuke rahulikumalt peale, sest ei teadnud, mida oodata. Kui jooksed Eestis 23-kilomeetrist distantsi ja oled jõudnud 19. kilomeetrini, tundub, et neli kilomeetrit pole enam midagi. Mägedes võib aga nende läbimiseks kuluda halvimal juhul terve tund, sest rada kulgeb kõrgel merepinnast ja tõusumeetreid koguneb väga palju.”
Kõrvemaalt Alpidesse
Kuna Karel ega Pertti polnud varem sarnasest üritusest osa võtnud, oli Mont Blanci rajale minek kui pea ees tundmatusse vette hüppamine. Mehed ütlevad muiates, et Sportland Kõrvemaa Metsajooksu tõusud on suurimad, mis nad varem jooksnud olid. Mõlemad olid küll mägedes matkamas käinud, kuid jooksmisest on see mõistagi täiesti erinev.
Ettevalmistus oli meestel minimaalne. „Ma jooksen stabiilselt, aga eraldi ettevalmistust ei teinud. Tõusutrenne Tallinnas ju väga loota ei olegi, võib-olla linnahalli trepid oleks olnud variant, aga sinna ma ka ei jõudnud. Pigem lihtsalt hoidsime ennast füüsiliselt samas paigas, kus oleme,“ räägib Karel.
Vaated panid jooksu unustama
Jooksule anti start Chamonix’s, mis asub Mont Blanci jalamil. Finiš oli 2000 meetri kõrgusel mägedes.
Pertti ja Karel läksid rajale erinevates stardigruppides ning raja esimest poolt kirjeldavad nad kui enam-vähem inimlikku. Esimesed kuus kilomeetrit meenutasid tavalist metsajooksu, kuid sealt edasi läks keerulisemaks ning kogu distantsi jooksul kogunes umbes 1600 tõusumeetrit. „Rada kulges mööda mäekülge oru ühest servast teise, nii et tegime ümber Chamonix’ justkui U-tähe. Alguses oli õhutemperatuur mõnusad 20 kraadi, sest päike jäi veel mägede taha. Kui aga 11. kilomeetril tagasi pöörasime ja rada hakkas järsult üles minema, oli õhutemperatuur tõusnud juba 30 kraadini. See muutis jooksu päris karmiks – raske rada, palju tõusumeetreid, suur kõrgus merepinnast ja lisaks veel kuumus,“ meenutab Karel.
Mägijooksust jäid kõige eredamalt meelde imelised vaated ja üritusel valitsenud äge meeleolu. „Isegi kui Perttil oli raskem hetk, püsis tal naeratus näol. Vaated olid nii ilusad, et poole ajast unustasid jooksmise sootuks. See maaliline ümbrus ja org olid tõesti omaette elamus. Tundsid, nagu oleksid sattunud ultra- ja trailijooksjate mekasse ning korraks ka ise üks neist, isegi kui päriselt veel ei olnud. See andis kindlasti lisajõudu,“ kirjeldab Karel.
Viimased kilomeetrid panid proovile
Karel jäi lõpptulemusega rahule ja sai oma eesmärgi täidetud, kuid jooksu käigus tuli ette nii mõnigi raske hetk. „Hoidsin küll natuke tagasi, sest ma ei teadnud, mis ees ootamas on. Järgmine kord olen targem ja saan kogu oma energiajaotust paremini planeerida. Krambid koputasid küll ühe ja teise jala peale, et kuhu me tulla võime. See oli päris karm ja vahepeal tundsin, et jooksen nagu mingi puujalg. Õnneks kõige hullemaks ei läinud ja sai ikkagi lõpuni ära venitatud.“
„Mul oli veel selline naljakas hetk, et võtsin umbes kilomeeter enne eeldatavat lõppu telefoni välja. Vaade oli nii äge ja kuna ma tempot enam taga ei ajanud, mõtlesin, et teen elukaaslasele videokõne. Ütlesin talle, et hakkan kohe lõpetama, sest kella järgi pidi finiš olema umbes 400 meetri kaugusel. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, näitas kell aga juba 25 kilomeetrit. Olin alates 22,5. kilomeetrist oodanud, et finiš on kohe järgmise nurga taga, aga seda nurka tuli veel päris kaua oodata,“ muigab Karel.
Perttil jäi natukene finišist puudu, aga suurepärase elamuse sai ta sellest hoolimata. „Umbes 20. kilomeetri peal tulin liftiga alla. Lõpp oligi põhimõtteliselt üks suur tõus ja see tappis mind natuke. Emotsioon oli ikkagi super. Kõige hullemad olid vist hetked, kus sa oled juba kilomeetreid tõusnud ja mõtled oma peas, et nüüd peab hakkama läbi saama. Järsku vaatad üles ja näed neid väikseid sipelgaid, kes on tegelikult su ees olevad jooksjad ning saad aru, kuhu sa veel pead jõudma. Nendel hetkedel pidi küll endaga võitlema, et jõuaks sinna üles,“ meenutab ta.
Tegelikult ei tähenda mägijooks sellisel rajal sugugi seda, et kogu distants tuleb joostes läbida. „Isegi 23-kilomeetrise distantsi võitja ei jooksnud kogu aeg. Läksin sinna eeldustega, et kui oled ikkagi kõva mees, siis läbid kogu raja joostes. Päris kiiresti sain aru, et see ei ole see võistlus, kus sa mäest alla ja mäest üles ainult jooksma peaksid,“ selgitab Karel.
Rajal vastutad enda eest ise
Kuna Mont-Blanci mägijooksu näol on tegemist siiski pisut ohtliku ettevõtmisega, olid üritusel kindlad reeglid selle osas, mis peab rajal kaasas olema. „Enda varustus pidi kaasas olema – jooksu seljakott, liiter vett, telefon, vile ja veel mõned asjad,“ meenutab Pertti.
Karel rõhutab, et rajal vastutad sa enda eest tegelikult ise. „Vahepeal jooksedki ilma piirdeta mäekülje peal ning raja laius on meeter ja kõrval on umbes paarsada meetrit vabalangust. Kui sa pole piisavalt vedelikku tarbinud ja keha on suure koormuse all, võib vabalt õnnetus juhtuda – võid millegi taha kinni jääda või jalga nikastada. Raja kõrval on küll palju inimesi kaasa elamas, aga kunagi ei tea, kus võib juhtuda õnnetus või kellelgi halb hakata.”
Matkakepid olid meeste sõnul jooksu käigus asendamatud. „Maailma parim otsus oli see, et ostsime stardieelsel õhtul kepid. Muidu ma ei kujuta ette, mis saanud oleks. Need läksid ikka üsna alguses käiku. Teine raja pool ainult nende najal seal ennast üles lükkasidki,“ räägib Pertti.
Mägedes loeb õige varustus
Ürituse peasponsor oli New Balance, kelle kutsel Pertti ja Karel võistlusel osalesid. „Bränd oli kogu üritusel tugevalt esindatud ning ka meie jooksime New Balance’i varustuses. Saime proovida uusi kõrgema värvliga maastikujooksupükse, mis püsisid tõusudel hästi paigal ega hakanud puusade ümbert häirima. Jalas olid meil Hierro V9 maastikujooksujalatsid. Neid olime juba varem kasutanud, sest selliseks jooksuks tuleb jalatsid enne sisse kanda,“ sõnab Karel.
„New Balance tutvustas oma partneritele ka järgmise hooaja maastikujooksukollektsiooni. Pärast võistlust toimus paaritunnine esitlus, kus toodete disainerid tutvustasid meile uusi mudeleid ja rääkisid nende väljatöötamisest,“ ütleb Pertti.
Kui Karelilt ja Perttilt küsida, kas nad võtaksid sarnasest üritusest uuesti osa, on mehed selgelt ühel meelel. „Muidugi läheksime! Oleksime juba palju targemad ja teeksime väikese vigade paranduse – tarbiksime rohkem soola ning võtaksime rohkem vett kaasa. Kindlasti teeme seda uuesti, kui võimalus avaneb,“ kinnitavad nad.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Fotod: erakogu